Smalltalk and big words

Uus!

2005-11-08T00:31:00.000+02:00

http://tuhat.pravda.ee/

Au, kuulsus ja aitäh Jänesele.

Matti jälgedes

2005-11-06T03:36:00.000+02:00

Vahel on mul tunne, nagu oleks see deja vu tunne juba varem olnud

Tõe algallikas on siin

Massaažijutud

2005-10-30T16:41:00.000+02:00

Spa Life'i massaaž on konkurentsitult parim asi, mida Balti jaamal pakkuda on. Ei midagi taevalikku, aga Priit oli väga suur mees ja ta rutjus mind kogu raha eest (300 krooni), kuidas seda öeldagi, mehemoodi. Aga Balti jaam jääb Balti jaamaks, ja jaamaturvamees oleks mind peaaegu hammustanud, kui tahtsin ühest natuke valest uksest peale protseduuri väljuda.

Eks see turvamees põleb kunagi põrgus, aga massaažiasja lähemalt uurides jõudsin välja pimedate massöörideni. Vaat see võib hea olla, arvestades, et pimedate inimeste kompimistaju on nägeva omast nii umbes viis korda parem. Panin järgmiseks esmaspäevaks aja kinni, peas mõlkumas paar mõtet. Esiteks - kas massaaži ajal jäetakse seal tuli põlema? Ja teiseks, kui see pimedate kompamismeele asi tõesti selline on nagu ta tõenäoliselt on, siis kuidas leida kena pimedat sekspartnerit?

Pildid otse elust

2005-10-23T13:11:00.000+03:00

Kupeeuks paiskub lahti ning selles viibijad - kaks meest ja laps - tõstavad üllatunult pilgu.
"Mis värvi on teie püksid?" küsib nõudlik hääl.
"Meie püksid on mustad"

Väraval seisab mees ning vestleb tuttavlikult brüneti daamiga
- Näe, see siin on minu maja. Selle aadress on Primi tee 12.
- Kui suur maja!
- Jajah, see on üsna suur, aga selle eest vana. Maja taga on aed.
- On seal ka palju puid?
- Ei, pelgalt kaks. Aga lilli on palju.
- Aga mis see seal on?
- Seal on garaaž, ja see siin on bassein

Kuidas küll keeleõpikute kirjutajad oskavad koostada tekste, mis on veel vaimuvaesemad kui ööklubivestlused?

Ah jaa, äärepealt oleks unustanud öelda, et Epitonicu lehelt leiab tähelepanelik otsija nii mõnegi hea tasuta muusikapala. Mina näiteks leidsin just selle.

Seitsmes päev

2005-10-16T23:28:00.000+03:00

Esimene pühapäev viimase kahe või nii kuu jooksul, kus ei pidanud mitte midagi tegema. Ei ainsatki asja. Kõige vähem tööd.
Juba hommikul (11.42) oli tunne, et õhtuks saan teada, kas tunnen ainsatki asjalikku tegu korda saatva päeva üle ebamugavust või puhast headmeelt. Ja see teine variant osutus õigeks.

Ja veel. Äsjalõppenud filmis Eternal sunshine of the spotless mind oli juttu tsitaatidest, võtsin korraks lahti Aforismide kuldvara. Teine tsitaat, mis silma ette jäi, ütles Paljud igatsevad surematust, aga nad ei tea, mida hakata endaga peale vihmasel pühapäeva pärastlõunal. See ei ole küll kuidagi seotud selle postituse algusega ja pühapäevade ülistamisega (ja täna vihma ka ei sadanud), aga miks ta peakski? Sest täna oli ju päev hingamiseks, kus polnud plaanis midagi asjalikku teha ega kirja panna.

Tähelepanekud marsruudil Tallinn-Vantaa -Heathrow-Southampton-London-Vantaa-Tallinn

2005-09-25T13:43:00.000+03:00

Lennundusspetsialistid, kes hommikust Finnairi lendu veel 20 minutit varasemaks liigutasid, on inimestena ebausaldusväärsed ning kalduvad vägivaldsusele. Kell viis ärkamine on ikka liig mis liig.
Aga 9AM olin juba Heathrowl tundega, et päev on alles ees. Ajavahe ajavaheks, tavaliselt paneks ma sellel kellaajal alles kingi jalga. Äkki peakski hakkama vara ärkama? Kunagi lugesin ühte artiklit ja jäin seda peaaegu uskuma.
Pärastlõunaks jõudsin Southamptonisse, kus astusin kruiisilaevale Oriana. Olen veel liiga noor kruiisilaevadest rõõmu tundmiseks, ja liiga vaene, et teha seda nädala keskel, aga ei saanud minna vaatamata jätta seda, kuidas kaks rahvatarkust oli rahamasinaks paaritatud.
Esimene äriidee oli tasuta lõunaid pole olemas. Ehk siis kaks päeva konverentsiprogrammi, kus esinevad nimed nagu Edward DeBono, Martin Lindström, Fons Trompenaars, Philip Kotler jne; lisaks ööpäevaringne söötmine ja jootmine, on tasuta. ”Hind” asja eest on see, et Sulle on määratud kohtumisi turundusteenuste firmadega, kes sulle midagi müüa tahavad ja kes sellel seminaril osalemiseks ja klientide moosimiseks käivad igaüks välja väikeauto hinna.
Ja teine äriidee oli kõik, mis raha eest, on odav, aga kõik, mis väikese raha eest, on veel odavam. Laeval oli 800 külalist, aga umbes 1000 ettekandjat, kajutiteenijad ja muidu lihttöötajat – kõik Indiast. Nagu ääri-veeri räägiti, võetakse nad tööle umbes 9 kuuks otse Goast ja kuna neid vahepeal maale ei lasta, on nad justkui tööl Indias ja saavad India palka. Kogu aja, nonstop. Ametlik versioon asjast on muidugi ilus.
Kokku siis selline asi. Suur miinus siiski selles, et õhtune seltsielu tähendas põhiliselt mingite hiidkorporatsioonide Briti esinduse turundusdirektorite jörisemise kuulamist ja tuttavate meelest oli laeva peal ainult viis ilusat tüdrukut. Ja isegi neist viiest nägin mina vaid kolme. Vat kui saaks Pärnu Turunduskonverentsi peo sellise laeva peale, kust keegi enne peo lõppu ära ei saaks, oleks nalja nabani. Ja mitte ainult nalja. Ja mitte ainult nabani.
Ja sinna lõppu siis nädalavahetus Londonis kogu oma ilus ja koleduses. Gurmaanide toidumeka Chiswicki turg, mõned õlled Tate Gallery klubiliikmete baaris, ja elus komöödia The Comedy Store’is tegid oma töö suurepäraselt, ööklubitada saab ju Tallinnas ka, ja isegi Viljandis, kui nüüd järele mõelda.
Heathrowl tundsin Finnairi värava ära mitte numbri ega ekraani, vaid selle läheduses ootavate inimeste järgi – eksimatult soomlased. Huvitav, kas tunneks samamoodi ära ka Estonian Airi lennu, ja kui jah, siis mitmesaja meetri pealt?
Selle sügava mõttega tahtsin lennukis kirjutamise lõpetada, aga lennufirma jättis mu pagasi Helsingisse, ja ma pidin taksoga sõitma Westmani ja ostma hommikuks hambaharja ja habemeajamistarbed (muuseas, ära kunagu osta Gillette M3Power mingi patareiajamiga žiletikaabitsat, lihtsam on nuimikseriga ajada) ja mu pagas jõudis kohale alles järgmisel päeval kell 17 ja minu inglismaalt ostetud peened juustusordid olid moodustanud terviku musta pesu ning hambaharjaga ja taksos ei saanud kaardiga maksta ka ja nii ma siis olin very very welcome to Estonia.

Freinds

2005-08-15T23:20:00.000+03:00

Mul on üle maailma palju sõpru. Enamik neist kirjutab kohe meilirea esimele reale Hello friend. Või siis hello freind, kui tal kirjutamisega kiire.
Täna küsis abi Chen, kes töötab pangas. Tema pangas on keerulised ajad, sest nende klient Kamil Abdul Fatah sai surma ning tal oleks vaja natuke abi, et Kammili rahad riigist kätte saada. Üldse mitte palju, ainult mõnisada dollarit, ja ta maksaks pärast mitmekordselt tagasi. Mul siis praegu just korteriremont pooleli, ja ise ei saanud anda, aga kui sul näiteks on natuke lahtist raha, siis ma võin kontaktid anda.
Cherie ja Edwina olid mõlemad mures selle pärast, et mul kulub liiga palju raha Viagrale. Ei teagi nüüd kohe, kust nad selle info võtnud on, aga südame tegi soojaks, et inimesed muretsevad. Nende kaudu saaks ühte hoopis vägevama erektsiooni tekitavat rohtu, ja palju odavamalt. Tõepoolest, miks ka mitte! Kui kohe vaja ei lähegi, võib ju talveks sisse teha või sügavkülma panna, kui nüüd hea hinnaga saab.
Siis oli ühel tüübil, kelle nimest ma päris hästi aru saanud üks jutt, millest ma päris täpselt aru ei saanud. Mingid hieroglüüfid olid. Aga veebiaadress oli http://nephrolepis.com/d05/d003.html Ma ise ei käinud seda lehte veel vaatamas, aga kui sa tahad, võid minna minu eest. Tõtt öelda ma ei usu, et tema on mul tõeline sõber.
Ning Matha andis head nõu, kuidas otsingumootorite kasutegurit suurendada. Teeks mulle sõbrahinnaga ja puha ning isegi see ei tundunud teda morjendavat, et mul praegu veebilehtegi ei ole. Vat sellised on tõelised sõbrad.
Kirjutage mulle ikka jälle, sõbrad!

Kas teadsite, et ...

2005-08-07T19:16:00.000+03:00

... Molvaania trikoloor on selle poolest unikaalne, et sellel on vaid kaks värvi.
...1950. lõpupoole projekteerisid ja ehitasid Molvaania teadlased raketi Splutflab I, mis stardis plahvatas. Splutflab II oli märksa edukam ja 1963. aastal sai Molvaaniast esimene riik, mis saatis mehitatud kosmoselaeva Poola.
... kaasaegse molvaania isa Szlonko Busjbusj (1891-1948) suutis muuhulgas kärpida nädalavahetuse töötundide arvu 18-lt 16 tunnini ja täeindas konsitutsiooni üleüldise inimõiguste klausliga, mis andis kõikidele kodanikele õiguse kanda viha.
... Molvaania suurim popstaar on Olja, kelle muusika ühendab kuumad ladina rütmid külma sõja retoorikaga.

Ja et mul on kahju, et seda kõike ei mõelnud välja mina. "Molvaania - kaasaegsest hambaravist rikkumata riik" nüüd raamatukauplustes. Või vaata siit.

Pikapäevarühm

2005-08-01T23:58:00.000+03:00

No tegelikult peaks praegu juba hambaid pesema. Aga ei raatsi. Õhtu on sujunud, tuju on nagu filmis, nii palju tahaks veel ära teha. Isegi selle tunde kirjapanemine tundub ausam kui selle päeva eilseks tunnistamine ja magamaminek. Kes siis nii teeb, et alustab hommikul uut päeva, elab selles 15 tundi ja 38 minutit ja siis lihtsalt hülgab ta südaöö paiku; nagu suureks kasvanud kutsika varjupaika viimine.
Sama asi oli eile ka. Veerand kaks alles magama. Mingit raamatut ei raatsinud käest panna. Ja hommikul oli vastavalt siis esimene toiming äratuskella vihkamine.
Nii et varsti tuleb see magamamineku ära teha. Ilus oli see esimene august, aga kui temaga veel üle tunni venitada, on kõik teise augusti arvelt. Nagu Kender ütles kunagi napsitamise kohta - see olevat hea tuju laenamine järgmisest päevast kõrge intressiga.
Aga ma ei tahtnud napsitamist mängu tuua. Ise kaine nagu laborirott enne katseid. Vett ja punast teed jõin peale trenni ainult.
Huvitav, kas nii on "normaalne"?

Sony Dolby Surround Laulupidu

2005-07-07T23:46:00.000+03:00

Üllatusin, kui pooleleheküljeliselt reklaamilt vaatas vastu teadmine, et Nõva surfilaagri asemel toimub sel aastal hoopis ühe kosmeetikafirma nimega surfilaager. Nõval mõistagi. Ehk siis Firma oli ostnud endale vana hea surfilaagri nime. Oleks olnud Gaastra või Northi või Rip Curli või isegi mõne rummisordi surfilaager – selle oleks alla neelanud. Aga minu meelest ei tee see kosmeetikafirma tuulekreemi, mis veel võiks surfamisega seostuda, vaid päikese- ja muid kreeme.
Olgu kohe öeldud, et ma olen pada, kes sõimab katelt. Ise ka turundusinimene. Pealegi pole ma kuidagiviisi organiseeritud surfamisega seotud, käin lihtsalt oma lõbuks lohetamas, ja nii omavahel öeldes mitte veel tohutult hästi.
Aga ikkagi. Nii laine, purjelaua kui lohega seostub vabadus, mitte-üheksast-viieni-elamine, veidi anti-establishmenti. Ja nüüd siis multinatsionaal platsis, istub nagu konn vana hea surfilaagri nime otsas.
Turundusinimesed, palun, nimetame asju õigete nimedega. Jumala eest, teeme Hansapanga jookse, Saku Suverulle, Peugeot korvpallivõistlusi ja teisi tuhandete osavõtjatega anonüümseid üritusi. Aga inimeste jaoks tähendust omavate ürituste puhul võiks omada "lauakombeid". Sest sama tulemuse annaks ka näiteks sponsori tiitliga leppimine ja kohapeal toote jagamine.
Ja inimesed, palun ärge minge reklaamipausi ajal kööki võileiba võtma, vaid jääge teleri ette. Siis ei pea last viima Fanta Lasteaeda, saama mustas raamis kutset kadunukese Fiskarsi Ajalabidate Matusele ega minema rahvariietega Sony Dolby Surround Laulupeole.

Peale arusaamist, et vagas vees on peidus kõige suuremad Loch Nessi koletised

2005-06-30T15:54:00.000+03:00

Nutsin
Sa olid ilus ja salaja
Veel tahan sind endale
Või mitte polegi küsimus
Kõlab, kas eile kustunud
Leek võib ka veel praegu
Teha haiget
Ja kas ma võin nutta

Lugemisest, kirjutamisest, kaastunde äratamisest ja muust

2005-06-20T23:59:00.000+03:00

Nick Hornby rokib. Rohkem kui Keith Richards. Peaaegu nagu Keith ruudus. Õnneks ja kahjuks pole ta rokkar, vaid kirjanik ja ta teeb oma kitarririffid ja trummisoolod pehmete ning kõvade kaante vahel.
"Polysyllabic spree" tuli välja viimasena. See on raamat lugemisest. Samas ka sellest, mida inimesed teineteisele peale jalgpallimängu ütlevad ja mida nad ei ütle; välditavatest ja vältimatutest rinnanibudest; hetkest, mil alternatiivist saab mainstream; suitsetamise mahajätmisest ja sellest, et halvas lugemises pole mõnikord süüdi kirjanik, vaid lugeja. Seepärast tulebki siia üle pika aja üks luuletus. Ja kui see tundub keskpärane või halb, siis küsi endalt, kas lugesid seda ikka piisavalt hästi.

Tasahilju tekiserva kergitan
Sealt hiilin dushi alla
Vaikselt riietun, vôileiva söön
Ning nôudega ei kolista
Üks pilk veel magavale kujule
Siis ukse sulen
Väga vaikse kolksuga

Ei taha Kaastunnet nônda vara äratada

Elu nagu anekdoodis

2005-05-30T17:09:00.000+03:00

Üks ilus õhtu venis pikale ja jõudsin koju alles siis, kui juba valgeks hakkas minema. Isegi nüüd, valgete öödega mai lõpus, tähendab see nappi uneaega, juhul, kui hommikul on vaja tööle jõuda. Ja seda oli mul vaja.
Kus häda kõige suurem, sündis otsus ennast ikkagi välja magada, aga viisakalt kella üheksa paiku sellest tööle teada anda. Aga kui mingi hetk ärkasin, oli tuba päikest täis ja selline tunne oli, et kell on vähemalt 12. Sisse magasin! käis peast läbi ja haarasin toru.

- Tsau, Andrus siin.
- Emm.. tere
- Tead, ma jõuan täna veidi hiljem tööle
- Nojah.. aga miks sa sellest kell 7.09 räägid?
- ...
- Kas oli vähemasti hea pidu?
- ...

Lool on tugev moraal. Ei, mitte see, et ära nädala sees pidu püsti pane. Ikka võib väikese teha. Hoopis, et anekdoote ei mõtle välja arenenud huumorisoonega inimesed, vaid need juhtuvad päriselt. Just-just, lugematu arv kordi on pandud ühte kongi eestlane, venelane ja sakslane. Ainult seda ma ei tea, kuidas sündis see nali, kus mingi tüürimees oma ühe kehaosaga auriku pooleks lõi.

Juhuslikud vestlused

2005-05-17T21:41:00.000+03:00

Sõbra töökaaslane hakkas rääkima puhkusejuttu. Mitte et minna kaheks nädalaks, ega kolmeks. Hoopis umbes aastaks, ühe hea filmi mõjul.

Eile esitles reklaamibüroo kavandit, kus oli ilus valge kriitpaberipind, mille keskel oli üks lause ja nurgas veidi tootepilti. "Ei ole nii karjuvalt reklaamilik", soovitasid nad ise.

Sõber AD vastas täna hommikul küsimise peale, kas ta viitsib ühe kujunduse valmis visata, et pigem vist mitte. Tahaks puhata hoopis.

Teine sõber ütles möödunud laupäeval, et ta hakkab töökohta vahetama. Või siis läheb Aasiasse seiklema. Vaatab veel, kumb asi rohkem "hargnema" hakkab.

Lähedane inimene ütles teisipäeval, et tööl pole kunagi nii hästi läinud kui praegu. Ja sellest ei ole kunagi olnud rohkem poohui kui nüüd.

Tuttav küsis eelmisel reedel, silmad naermas, et ega ma mõnda turundusinimeste soovitada ei tea. Tema koha peale. Ta ise läheb sügisest kunstiga tegelema.

Huvitavad kokkusattumused nii umbes nädala jooksul.

Samasugune juhus on, et PM tähendab väga mitut asja. Post meridiem, project manager, promeetium, post-menstrual, prime minister, Postimees, postmodernism. Eriti postmodernism.

Kõik on ravitav

2005-05-03T00:06:00.000+03:00

Aeg parandab haavad
Haud parandab küüraka

Turundusvarblane poetas tera

2005-04-27T18:46:00.000+03:00

Selline lugu ajakirjas Saldo

Aprill!

2005-04-01T11:30:00.000+03:00

Esimene aprill on samal moel naljavaeste inimeste päev nagu naistepäev on nende meeste päev, kes oma naisele muidu kunagi lilli ei too ja valentinipäev on sõpradeta inimeste päev. Ehk siis järele mõeldes - igati vajalik nähtus. Me kõik saame end tunda vaimukate, hoolitsevate ja ümbritsetutena, ja seda igal aastal.

Käskkiri seoses puhkusega

2005-03-29T14:20:00.000+03:00

Seoses edukalt möödunud spartakiaadiga soovin siirast tänu avaldada:

* Austria valitsusele, et nad pole lasknud Alpisid maha raiuda ning välismaale müüa nagu meie omad teevad Eesti rikkuse – metsaga
* Jarekile, kes kannatas välja tema kõrval-teki alt tulevad viina-aurud ja kes filmis nii reisi kõige ilusamaid kui valusamaid hetkesid
* Priidule, kes lubas sellest filmi kokku keevitada. (Ühe juba keevitas. www.zilmer.com/mov ja sealt jumps.avi)
* Joogile nimega Jägertee, mis tõi minu ellu uue arusaamise põhjuse ja tagajärje keerulistest seostest. Esimestel päevadel jõin seda päris mitu klaasi. Või ütleme otse - jõin hääle ära. Ülejäänud päevadel pidin siis sellesama Jägerteega oma häält tagasi jooma.
* Stenile, kes rikastas reisi asjaga, mida ta ise nimetab ”kõige rajum päev üldse”. Liialdus, muidugi. Päeva jooksul umbes tuhande joogi ärajoomine, aluspükste väel lumelauahüppamine ning jänesekostüümis kohaliku rokkbändi konterdi ajal lavale ronimine ning stagedive on ju köki-möki.
* Sellesama rokkbändi lauljale, et ta vastu Steni jänesekõrvu (ja nende all paiknevat pead) kidrat puruks ei löönud.
* Taavetile selle eest, et ta soostus esimesel õhtul rooli istuma
* Sellele jumalale, kes kaitseb joodikuid. Sest kuigi Taavet oli mainitud õhtul roolis kaine, võttis ta ühel hetkel sõidu pealt suure lonksu rummi. Ja umbes minut peale seda oli tee ääres politsei, kes peatas kinni kõik sõidukid .. välja arvatud meie oma.
* P.O.D. – le loo ”Alive” eest ja Touch & Go – le ”Straight to .. number one” eest.
*Minu jaoks tundmatule (õnneks) inimesele, kes mõtles välja väljendi ”palki mögaseks tegema” ja tegi meile sellega palju nalja.
*Meelisele selle eest, et ta viimasel päeval ässitas meid Jarekiga vaatamata vihmale ikka ja jälle tagasi mäe otsa sõitma. Põhiargument oli ”muidu juulis mõtled, et kurat oleks ikka võinud veel ühe raidi teha”. Ja kokkuvõttes oli supercool, hoolimata uduvihmast.

Sama sooja avaldaks noomituse:
* Metsatöllile iga eestlase sees. Miks peab nii olema, et ainuke tüüp, kes nädala jooksul närvidele käib, klubis trügib ja varvastel tallub, osutub hiljem eestlaseks?
* Estonian Airile juba ette, kui nad peaks Tallinn-Münheni liini kinni panema. Kamaan, niikuinii nad teenisid eelmisel aastal kahjumit, ja juhtkond preemiat ei saanud – mis see Münheni liini mõned kahjumimiljonid siis ära ei ole kannatada, kui saab otse Alpide külje alla sõita.
* Ilmataadile. Mis sa õige mõtled endast, mees? Kuidas siis nii, et ainult viiel päeval kuuest oli päike? Järgmine kord olgu nii, et iga päev on päike. Lisaks võiks öösiti värsket puudrit peale sadada.

Tõsieluasjad

2005-03-26T19:28:00.000+02:00

Valeri Kirss imestab, miks missivõistluste üle naerdakse. Miks sponsorid ära jooksevad ja telekanalid seda üle kanda ei taha.

Juhan Parts imestab, kuidas selle Res Publicaga siis niimoodi läks. Et jäi läbi muvdmata.

Oleks, et Valeri otsiks tegelikult ka mööda ilusalonge ja ööklubisid Eesti kõige ilusamat pliksi taga või Juhanil oleks sisuliselt parem partei, poleks sellist jama. Aga ühel juhul on laval lihtsalt keskmisest sirgemate jalgadega maatüdrukud ja teisel puhul riigikogus punt kärsituid poliitikasõpru, kes ei erine millegi poolest teistest puntidest. Ja keskpärasus ei müü.

Keskpärastele on showbusinessis siiski oma nišš - reality showd. Missikarusell pöörleks kohe vurinal, kui kahetunnise trikoodes veiderdamise asemel oleks kuupikkune live-saade. Sellest, kuidas tüdrukud kummikud ukse taha jätavad ja ennast Valeri ees hööritavad (ja et kuidas sel ajal Valeri süljest põrandale plekk tilgub). Sellest kuidas Valeri vilunud veterinaari moel piigade hambumust kontrollib. Sellest, kuidas paarike bussipeatuses tülitseb, kas neiul sobib ikka terve Eesti ees ennast trikooväele võtta. Saaks nalja, saaks sisse ja välja hääletada, saaks Eestile miss ja Valeri ei peaks teda poolsalaja valima.

Res Publicast ei saaks küll riigivalitsejat, aga saaks samuti toreda saatesarja. Kuidas suhtekorraldajad ja stilistid Juhanist peaministrit meisterdavad, kuidas Carmen Kassile poliitikaasja briifitakse, kuidas kõik valmistatakse ette nii nagu "päris".

Kui nii juhtuks, mine tea, äkki ostaks endale telekagi.

Olukorrast riigis

2005-02-21T23:15:00.000+02:00

Su vastu tunded lahtusid kui pepsi
Ja selles süüdi pole kumbki meist
Jah, ma ei tea mis tahan ma
Lihtsalt olla või kedagi siis teist

Peale Da Vinci koodi lugemist

2005-02-21T23:04:00.000+02:00

Perenaine ilmsesti on jumalus
Teab koer, sest kont sel päeval oli olnud taine
Ning hambad käskijanna kõri ümber säeb

Lollustega tegelemine on rumalus
Ei suuda mõtlemata jätta sumomehe naine
Kui kolmandast reast abikaasa kaotust näeb

Suits on mõnusasti vinelik
Näeb püromaanist kerjus tuleleegi kerkides
Kui talle raha annetanu majakökats põleb

Elu kindlasti on imelik
Ja selle mõte peidus salamärkides
See vaevalt enne kolmapäeva välja tuleb

Konkurss selle nädala parima mõtte tiitlile on lõppenud

2005-01-30T17:50:00.000+02:00

Esikoha sai .. üks sportlane. Sensei Yrjö Pursiainen, 5.dan*, kes on 35 aastat karatega tegelenud, rääkis laupäeval laagris, et temalt on mitu korda küsitud, miks ta sellega jändab, et mida ta sellest saab. Ja ta ütles, et see on väga loll küsimus.

Ta saab tagasi täpselt nii palju, kui ta sinna sisse paneb. Paneb sisse hingejõudu, aega, raha ja higi, saab tagasi väga erinevaid asju.

Think about it. Väga tihti me kas ei mõtle, mida tuleb kuskile sisse panna või ei oska midagi tagasi tahta. Veel sagedamini ei näe "sissepanemise" ja "väljavõtmise" vahel seost. Vähemasti mina ise teen nii. Aga edaspidi teen vähem.

* Nädala parima nime konkurssi ta raudselt kinni ei pane

Peale kõik-on-suhteline-vestluse meeldetuletamist

2005-01-10T01:10:00.000+02:00

..jään ikkagi selle juurde, et orkaan Mehhikos võib põhjustada liblika tiivalöögi Pärnu maakonnas.

Ma käisin sünnipäeval - Peterburi avantüür

2005-01-05T21:20:00.000+02:00

Peterburi ja Tallinna vahet ei väisa Aeroflot, Estonian Air ega ükski teine lennufirma. Isegi rong võeti septembris käigust maha. Mõistlikud viisid sinna sattuda on astuda liinibussi, laeva või mõnda reisibüroosse. Julgemad saavad kohale oma autoga.
Meie olime bussi rentinud, sest sama sihiga – minna sõbra sünnipäevale - reisilisi oli kokku umbes 25. Bussis ei juhtunud ühtegi mahlakat seika, sest ülesanded olid inimeste vahel ära jaotatud. Suurem seltskond jõi kogu tee viina, seda nii edasi- kui tagasiteel. Ning väiksem punt, nii umbes ühest inimesest koosnev, juhtis kogu aeg bussi, seda jällegi nii edasi-kui tagasiteel.

Flashback ehk mälupildike kõnealusest reisist. Pühapäeva õhtul kell veerand kuus jooksevad bistroo uksest sisse noormees ja neiu, mõlemad silma järgi umbes 25 ning väikeste külm-naha-vahel tundemärkidega. „Kaks pitsi viina“, ütleb balti aktsendiga noormees ebalevalt ja üsna vaikselt, et muidu hakatakse veel joodikuks pidama. „Limon budete?“, küsib müüja vastu, ilma et ükski lihas näos liiguks. Ja ümbritsevad inimesed jätkasid vaikselt oma salatite ja viineripirukate nosimist. Siin maal pole pühapäeva õhtupoolikul viinajooja mitte joodik, vaid viinasõber. Na zdarovje!

Sankt-Peterburgi ajalugu on lühike, aga rikas. Sellest päevast, kui Peeter Esimene lõi labida Neeva kaldal maasse, on möödas napilt 300 aastat. Legend räägib, et hetk peale sümboolse linnavärava püstitatamist laskus Peetri käeseljale kotkas, aga vaevalt see tõsi on. Ühelt poolt ei lenda kotkad ornitoloogide meelest just tihti Neeva kohal. Teisalt ajas Peeter samal ajal kinnitamata andmetel hoopis habemenoaga bojaare taga, mitte ei rassinud tööriistadega.

Peterburis on linna tutvustavate veebikülgede andmetel umbes 120 muuseumi, 40 teatrit ja lugematu arv muidu vaatamist väärt paika. Meie jätsime kultuuri omapead ega külastanud neist ainsatki. Olime nö. edasijõudnute grupp, kes erinevatel hetkedel juba Ermitaaźi, Iisaku katedraali, Mariinski balletiteatri ja muu säärasega tutvust teinud. Seekordne põhiatraktsioon oli hoopis ööklubi Burga, kus kõnealune sünnipäev toimus. See on suhteliselt pisike klubi Fontankal, kus igal reedel kell 00.00 on aastavahetus ning samal kellaajal laupäeviti on pulmad. Mõlemad puhtalt meelelahutusliku eesmärgiga, mõistagi.

Raksaki! maandub tool lauale ning pühib sealt maha mõned tühjad klaasid ja pool sakuskavaagna sisust. Tõstan pilgu. Tundub, et tegemist ei ole kaklusega, vaid eestlased õpivad tähelepanu püüdmise knihve a la Burga.

Kõnealusest peost võiks kirjutada palju, aga võiks ka mitte. Aga kui jutt on Venemaast, tasub igal juhul rääkida pirukatest. Väikeses pirukas on umbes 280 kcal. Suuremas rohkem. Ada Lundver kinnitab ühes Kroonika-intervjuus, et tema hästitoidetud ilme põhjuseks on Venemaal söödud kartulipudruga pirukad. Ei jäänud muud üle kui tuli asja kontrollida. Liiatigi, et öö oli olnud pikk ja kurnav ning organism palus, käsi pikalt, kofeiini ja midagi süüa.

Kuna peatänav on vist igas maailma linnas põhiliselt turistide rahakoorma kergendamiseks mõeldud, juhatas pirukahimu meid Nevskilt maha. Juba paarikümne meetri pärast tervitas meid tuttav lõhn. Kaks kohvi, kaks kanget teed, kaks seda kapsaga pirukat ja andke neid lihaga sealt ka! Ja see, mis meile anti oli svinjaa-horooshaja ehk sigahea! Kui keha oli taastanud eluks vajalikud protsessid, jäi aega ringivaatamiseks.

Akna all lauas olid kaks sõpra, mustad nahkjoped seljas. Et teetass mahuks paremini suu ja laua vahel liikuma, oli üks oma silmile tükkiva nahkmütsi letile tõstnud, aga teine selle lihtsalt kukla poole lükanud. Juttu ja pirukaid hoidvate kätega źestikuleerimast jätkus kauemaks. Oli paar üksi piruka suhutoppijat ning paar perekonda, kelle lapsed ei tundunud eriti õnnetud selle üle, et pirukate nimi polnud „õnnelik eine“ ja et sellega polnud kaasas plastmassist mänguasjakärakat.

Üsna saali keskel oli naine viie suure koti ja ühe väikese koeraga. Kottidest väljaturritavate asjade järgi otsustades oli selle naise koduks mõni tühi äärelinnamaja. Oletan, et ostetud tee oli tema ainuke soojaallikas sel päeval ning kottidest lagedale kraamitud küpsised ja määrdunud jogurtitopsid tema hommiku- ja lõunasöök. Ja ka koera lõuna- ja hommikusöök. Sest kuitahes vähe või palju seda toitu ka ei olnud, jagus kõik võrdselt. Tundus, et seda koera kostitakse heade sõnaga palju sagedamini kui enamikku tasakaalustatud koostisega graanulite sööjaid. Raudselt kõige südamlikum asi, mida reisil nägin, ja ma ei teagi, miks.

Sünnipäevalapse käsi liikus peomelus midagi seletades suu juurde ning kaks hammasterivi lähenesid otsustavalt teineteisele. Oodatud ampsu ja närimise asemel kostus hoopis klaasi krudisemise häält ja härra poetas suust välja mõned suured killud – va väänkael proovis viinapitsil tükki küljest hammustada, ja seejuures pagana edukalt. Huvitav, kas see juhtub praegu päriselt või on see mingi linnalegend, tabasin ennast mõtlemas.

Venemaal juuakse igal aastal umbes viisteist liitrit viina elaniku kohta. Ametlikult. Võibolla pitsike või paar ka mitteametlikult. Viin on müügil pudelite, jogurt-tüüpi topside, piim-tüüpi pakkide ja ma ei imestaks kui ka suhkur-tüüpi paberkottide seest. Meie korteri lähedal toidupoes oli viinalett suurem kui mahla ja piimatoodete oma kokku.

Ja võta nüüd kinni, kas venelaste jaoks on viin jook, elustiil või midagi universaalset ja jumalataolist, mis võib olla nii armuline kui karistav. Kui Peeter Esimene üritas bojaare Euroopa harituma rahva külge lõimida, oli üheks tööriistaks assambleede korraldamine, et inimesed üksteisega läbi käima hakkaksid. Igasugune Vana Asja meelde tuletav tseremoniaalsus oli seal keelatud. Eksijatele valati karistuseks kolmeliitrisesse Suure Kotka pokaali viina, ning see tuli ühe hingetõmbega ära juua. Ja kui tsaar mõne peale eriliselt vihastas, valati pokaali 70-kraadist pipranastoikat, mistõttu nii mõnegi jaoks oli see viimane kord tsaari pahandada.

Pimm-pomm! hakkasid keset klubimöllu äkki lööma Kremli kellad suurelt ekraanilt ning muusika keerati vaikseks. Jänesekõrvus baaridaamid sibasid ringi ja jagasid paremale ja vasakule säraküünlaid. S noovon goodom! Uraa! Veerand sekundit jõudsin olla väga suures hämmingus. Reaalsustaju hakkas kiiresti-kiiresti märkmikus sobrama. Käes! Burga igareedene aastavahetus ju.

Venemaa ööklubidest olen kuulnud nii mõndagi. Tuttav rääkis, et oli juhuse läbi sattunud mingisse Petrburi-lähedasse kohta, mille menüüs oli ainult kolm asja – piim, śampus ja kokaiin. Meie menüüs järgmiseks õhtuks olid vähem tähelepanuväärsed klubid. Jakatta, kus pidi olema hea muusika ja vesipiibutamise võimalus, ukse peal tervitas meid turvamees kickboxi kiivri ning ärataotud käekaitsmetega. Hakkasin juba ütlema, et ei maksa nüüd heast muusikast kultust teha, et üks tore koht on ka Spas na Krovi kiriku lähedal, kus tantsutüdrukud on ilusad nagu päikesed ja halba muusikat saab viinaga paremaks tempida. Aga siis selgus ääri-veeri, et inimeste sõna otseses mõttes väljapeksmine pole seal normiks ja tegemist on stiilipeoga. anti-glamour. Kohe ukse kõrval oli letile laotatud esinduslik väljavõte kaltsupoest ning sealt võis saja rubla eest oma liiga glamuurset (ja isegi Andres Tarand oleks nende meelest vist liiga glamuurne olnud) garderoobi täiendada.

Õhtu lõpetuseks jõudsime ka Metrosse, mis jäi meelde kahe asja poolest. Esiteks erinevate saalide ja muusikastiilide eksitav rohkus ja teiseks kaks imekena noort, õde ja vend. Väike vimka viimaste juures oli see, et täpselt sama suure innuga nagu mina üritasin lähemalt tuttavamaks saada Anitaga, üritas tema vend seda teha minuga. No ja lõpuks ei saanud keegi kellegagi õieti jutule, umbes nagu piirilepingut oleks üritanud sõlmida.

Ja äkitsi oli see, mis oli tundunud veerandtunnise avantüürina ööklubides ja pirukabaarides, aga tegelikult oli täispikk nädalavahetus, läbi. Olime jälle bussis, raha märksa vähem ning elamusi puupüsti täis. Otsisin hoolega mingit õpetlikku mõttetera ehk nii öelda loo moraali, millega see nädalavahetus kokku võtta, aga ei leidnud. Lihtsalt väga lõbus oli.

Boonus-träkk

Vannitoas sulises vesi. Jäsemed olid üksteise ümber põimunud, vannituba võimendas kiiret hingamist, ükski tuli ei põlenud. Jube raske oli magada, kui korteris selline intiimne triangel käimas. Aga samas – üks asjaosalistest võisin olla hoopis mina. Kes seda nüüd täpselt teab, igatahes oleks see loogiline seletus, miks ma samal ajal magada ei saanud.

Jõuluremark

2004-12-18T22:31:00.000+02:00

Täna nägin Viru keskuse raamatupoes tuttavat, kes näitas väikese uhkusetooniga suurevõitu kandamit käes ja sõnas sinna juurde, et Raamatuid on ju nii hea kinkida.

Hmm. Ja mina mõtlesin, et jõuluks tuleb kinkida asju, mida on hea kingiks saada, mitte kinkida.

... ja minu ellu saabus Turundus!

2004-12-14T19:32:00.000+02:00

Ühelt African Kitcheni laual vedelenud flaierilt leidsin selline teksti (ausõna ei mõelnud ise välja):

KUMALA - enimmüüdud Lõuna-Aafrika vein Inglismaal
Kumala on vein noorele ja trendikale inimesele, kes on avatud uutele väljakutsetele, ei ole pretensioonikas, kuid armastab kvaliteeti ja stiilseid tooteid, mis aitaksid väljendada tema seiklushimulist elustiili. Head nautimist!

Mõni oleks muidugi sellist siirast ülestunnistust lugedes skeptiline. Mõtleks, et miks mitte enimmüüdud Poola puskar Zimbabwes või et see peab küll üks väga kõva närviga toode olema, mis "seiklushimulist elustiili" päevast päeva ja ööst öhe väljendab. Aga mina mõtlen, et oh seda rõõmu! Lõpuks ometi üks vein, mis ei ole vanale ja ajast mahajäänud inimesele, kes on tagurlik, pretensioonikas ning armastab halbu ja koledaid tooteid. Aitäh, Kumala, ja terviseid Kotlerile!

Nädalavahetuse saak

2004-12-06T01:20:00.000+02:00

Klubiõhtu (tormiline)
Restoraniõhtusöök Olde Hansas koos vanavanematega (huvitav)
Seltskond (suures enamuses hea)
Suuuur kotitäis tühje pudeleid (leitud igalt poolt va. sussi seest)
Üks käekell (naiste, leitud oma vannitoast, omanik teada)
Üks hea plaat
Niutsumine (u. 20 min kaupa)
Üks juukseklamber (leitud köögist, kelle oma?)
Natuke torssis naabrid
Kaks head filmi, millest äramärkimist leiab the Dreamers. Selles mõttes tore, et ta pani tundma, et olen mingite mõõdupuude järgi vägagi "normaalne" inimene ning samal ajal julgustas tegema asju, mis oleks "ebanormaalsemad".
Plaan jõululaupäevaks (hea, küsi julgesti lisa)

5. kyu

2004-11-27T20:56:00.000+02:00

Täna sain sinise vöö. Tühiasi mõnes mõttes. Mis viga siis aina paremini teha, kui on olemas sensei, kes teab, kuidas asjad käivad. Kui midagi on valesti, siis kohe ütleb või näitab. Ja reeglid on lihtsad - olemas on ideaalne mudel, millele saab harjutades lähemale.

Hoopis teistmoodi on asjad tööl, ööklubis, inimsuhetes. Ikka ja jälle see ma tean, et ma mitte midagi ei tea. Ja senseid pole kuskilt võtta. Aga noh, põnev vähemasti.

Tere tulemast garderoobiühiskonda!

2004-11-22T21:35:00.000+02:00

See ajastu, kui mees ja naine ratsutasid igaveseks päikeseloojangusse ning sigitasid lapse, äärelinnamaja, kuldkala koos akvaariumiga ning armsa kolli õue haukuma, on lootusetult läbi.

Kogu see värk meenutab mulle aina enam garderoobi, kus ühel pool on joped ja teisel pool trügivad inimesed. Ainult et kõigil on number kadunud ja mälukaotus ja seepärast ei ole keegi kindel, milline rõivatükk tema oma on. Igaks juhuks siiski trügivad kõik ja üritavad endale kahmata, mida vähegi kannatab. Mõni kahmab mitu ja üritab hakkama saada kolme jope selgatoppimisega, mõni võtab selgelt vale numbri või vastassoole mõeldud palitu, mõni võtab täis peaga esimese ettejuhtuva rõiva, mõni läheb kössis särgiväel koju. Moodsate lõigetega üleriiete suhtes sirutub kohe mitu kätt, samal ajal kui mõni vanamoodne kuub, mis tegelikult täiesti kobe ja soe, peaaegu kandmata, ripub igavesti.

No ja siis on loomulik, et pärast tullakse ümber vahetama. Kes juba järgmisel päeval, kes valib jope vastavalt hooajale, kes käib aripäeval ja pidupäeval eri moodi riides ja kes käib väga kaua sama jopega (aga käib salaja kaubamajas ka teisi piidlemas ja selga proovimas).

Ja hull lugu on, et see tundub kohati täiesti normaalne. Vähemasti normaalsem kui elu aeg sama universaalse (peab vihma, näeb hea välja, kõlbab talutöödeks, suurte taskutega, helkuriga, sobib ülikonna juurde, sõpradel ei ole samasugust, peab sooja) jope kandmine.

Tarifa needus - Hispaanias käimise kiri

2004-11-11T14:01:00.000+02:00

Tallinn andis meile hüvastijätuks vihmase jalahoobi tagumikku, oleks päris ilmekas avalause. Vähemasti nii tundus, kui sõitsime läbi külma septembrivihma sadama poole, eesmärgiga varsti Hispaania päikeses olla. Enam see lause küll nii tore ei tundu, aga ta võib siin alguses ju olla, ega ta leiba küsi.

Naljakal kombel ei alanud see reis mitte mainitud vihma käes ligunedes, lennukist maha astudes, piletit broneerides ega ka mitte Travel Channelist huvitavat Paika nähes, vaid hoopis ühte ostu sooritades. Lohet. Kuutteist ja poolt ruutmeetrit polüestrit, sadat meetrit kapronnööri ja käevarrepikkust poomi. Iseendast ohutud asjad, aga sellise omadusega, et kui suve lõpus õhk ja vesi külmaks läksid ning dressipluusi kraed kõrvadeni sikutada üritasin, vajutasid nad alateadvusse sõna Tarifa, mis sealt muidu ära ei läinud, kui olin pakkinud ennast autosse ning sadama poole teele asunud. See vist ongi see tarifa needus, kuigi leidub ka neid, kes väidavad, et seda terminit kasutati purjelaua-eelsel ajastul hoopis sealse turismiks, eluks või milleks iganes sobimatu ning mõttetult tugeva tuule kohta.

Nii omade vahel öeldes ei soovita tegelikult autoga Euroopa lõunatippu sõitmist, seda isegi mitte siis, kui auto on hea ja sa tahad tagasiteel kaasa tuua arvestatava osa Hispaania veinivarust. 3500 kilomeetrit on pikk tee. Hispaania veini saab ju osta ka supermarketist, kuigi mitte nii head ja kindlasti mitte nii odavat - umbes seda väljendas kogenud rekkameeste pilk hommikulauas, kui neilt Taani väinasid läbiva otsetee kohta nõu küsisime. Veel võis sellest välja lugeda, et poisid, lähemal on ka ilus, mis te sinna Euroopa lõppu sõidate.

Ja see küsimus käis lähema paari päeva kestel mitu korda peast läbi. Aega aitas mööda saata auto välistermomeeter, mis hoolimata pidevast lõuna poole sõitmisest vaid väga vaevaliselt numbreid suuremaks keris. Ja kui kohati soojanäit paar pügalat langes, olid meie pilgud helendavale ekraanile suunatud mitte väiksema tähelepanuga kui börsimaaklerite omad kuumadel 97. aasta suvepäevadel.

Ott oli endaga autosõidu ajaks sõlminud pakti, et ei tee suitsu sagedamini kui iga 100 kilomeetri järel. Mis oli muidugi väga suhteline mõõtühik. Kui korrektses Rootsis hakkas ta juba paarkümmend kilomeetrit enne tähtaega odomeetrit piidlema ning seda mõtlikult näpuga toksima, siis kiirusepiiranguteta Saksamaal sai temast ahelsuitsetaja. Selles mõttes oleks mõõt ”sigaret iga plaadi kuuenda loo ajal” taganud stabiilsema nikotiinikoguse veres.

Õhtuks jõudsime vastupidiselt kõikide rekkajuhtide arvamusele Amsterdami, läksime toredasse ööklubisse ning peale tagasi hotellituppa jõudmist nentisime üksmeelselt ja ülemeelikult, et meil on täiesti aus hotellituba. Nimelt viimane polnud meile kordagi valetanud.

Teise öö veetsime unises Lõuna-Prantsusmaa linnakeses, mille nimel pole mingit tähtsust. Sellest, et Hispaania on lähedal, andis märku telekas, kust tuli kas härjavõitlust või siis lastemultikaid, kus iga kolmas tegelane oli härg. See aga, et keegi ei rääkinud ühtegi inimesele mõistetavat keelt, andis mõista, et oleme siiski Prantsusmaal. See viimane sundis mind tegema esimesi samme koreograafiailmas – mõtlesin välja pantomiimid ”Palun ühte tekikotti juurde” ning ”Kaks pizzat ja kannuke roosat majaveini”. Publik küll ei aplodeerinud, kuid mõistis mind, ja sellest antud momendil täiesti piisas.

Tarifasse jõudsime kolmanda päeva õhtuks. Kuna oli juba pime, tajusime seda rohkem oma tuules lehvivate juuste, mitte silmadega. Leidsime üles eestlaste koloonia ning hävitasime soojenduseks ära aukartust äratava koguse punast veini ja sööki. Oli alanud puhkuse nö. ametlik, surfamist sisaldav osa.

Oled ilmselt kuulamas surfareid rääkimas, kui mõnus nende hobi on. Et nagu kokteil vabadusest, kiirusest, füüsikaseadustele väljakutsete esitamisest ja merest-päikesest. Pärast esimest päeva Tarifal poleks mina sellist lolli juttu ajavat meest küll uskunud. Lohetamine oli kõike muud kui senikogetud mõnus kulgemine mööda lahte, pigem võiks selle kohta öelda kellegi vägivallapuhangu üleelamine. Tuul sikutas, tõstis õhtu, lajatas meetreid eemal tagasi vette ning täitis suu ja silmad vedela soolaga. Ühel eriti „mõnusal“ hetkel, kui sooritasin kivide suunas tagurpidi õhulendu koos sinna juurde kuuluva paari meetri sügavusele vette plartsatamisega, seostus Hispaaniaga kõige paremini sõna inkvisitsioon.

Selle põhjuseks oli arasjagu puhuv riukalik El Levante, nagu see idatuul ennast nimetab, ja temaga kaasnevad hardcore tingimused. Tarifa on umbes nagu must nõlv. Või esimene liiga. Või proua Undusk keemiaõpetajana. Kõrgem klass, ühesõnaga. Tarifal oleks mõnus vähemalt kahe aasta õpingute vilju nautida, mitte õppida. Kui saad siin normaalselt sõitma, võid teha hiljem sedasama kasvõi Jägala joast alla, seejuures pesukausi ja vana vihmavarjuga. Ning kui arvestada ka asjaolu, et minu uhiuus Eesti jaoks ostetud väike lohe osutus Tarifa tingimustesse umbes sama parajaks nagu NMT-telefon pintsakutaskusse, siis oli esimese õhtu tunne täiesti mõistetav, vähemasti mulle endale.

Muhe surfi-britt Peter, kellelt üürisime korterit, ütleks sel päeval puhunud El Levante kohta ühte oma kahest surfiväljendist. Et tuul kas puhus nagu suguühe (blows like fuck) või siis oma rinnad ära (it is blowing its tits off).

Päris ebaõnnestumiseks seda päeva muidugi pidada ei saa, sest sekka sattus ka paar kontrollitud triipu, aga õnnestunuks ka mitte. Aga see veidi lohutas, kui kodumaalt tuli SMS, et õues on 11 kraadi sooja ning sajab kogu raha eest.

Järgmisel päeval oli tuul veel suurem. Selgelt see rindade ärapuhumise värk. Isegi ujuda oli keeruline. Jätsime raske südamega lohed korterirõdule ja läksime Andaluusiasse. Tegelikult me juba olime seal, aga tunne oli, et sisemaal on nagu rohkem Andaluusia. Mägede vahel ringi uitades ristusid meie teed umbes saja lehma, nelja imeilusa koha ning kümnete segadusseajavate maanteeviitadega. Maalilisi mägikülasid koos beezhidest kividest laotud veinirikaste kõrtsidega ei näinud, aga nii oli vist õigem ka. Eks imeilusa koha Lonely Planetita või kohaliku giidita kahe tunniga leidmine ongi sama võimalik nagu hüpermarketist esimese käiguga kuivainete leti tabamine.

Õhtul tapas-crawlisime. Tarifa oli väikeseid armsaid tapas-baare täis nagu juust auke. Imemõnus oli süüa õhtust sõna otseses mõttes linna peal. Jalutasime ettejuhtuvasse tapas-baari, sõime tühjaks väikese taldriku või paar ning jõime tilgatumaks veinipudeli, et seda paarsada meetrit eemal korrata. Ja kuskil kolmandas kohas veel korra. Söömise ja joomise kõrvale sai selgeks, mida peame järgmisel päeval teisiti tegema, et sõita nagu noored jumalad. Igaühel oli kripeldama jäänud mõni loll kukkumine, ning kogu selle päevase ringisõitmise ajal oli see ajukulisside vahel praadinud ja lahendust otsinud. Ka Ott, kes ise ei surfanud, sekkus tuliselt vaidlustesse - lohetamise teooriaeksami teeks ta kindla peale viie peale. Ning mina lubasin suure suuga (suu oli suur sellepärast, et üheaegselt pidin nii lubama kui caipirinhat jooma), et homme lohetan nagu peab.

Täna see homme siis saabuski. Tuult oli grammi võrra rohkem kui ise oleks palunud. Aga. Triibud tulid ilusad nagu kondiitril pulmatorti kaunistades. Minu jaoks oli see dividendide maksmise päev. Kõik kroonid, kümned liitrid neelatud merevett, tuult oodates möödasaadetud tunnid, südame alt läbi käivad jutid suure crashi alguses – need kõik tasusid enda kuhjaga ära. Viimseni. Ja ainult selleks, et mul ei tekiks illusiooni täiuslikust elust (selline rumal mõte oli viimastel päevadel mitu korda pea ümber luusinud), pani tuul mulle aeg-ajalt täiesti koolipoisilikult jala taha. Päeva jooksul tekkis pähe veendumus, et kui tuult jätkub, kavatsen elada veel väga väga kaua.

Tarifal on väga raske vastata küsimusele, kas surfamine on sport, hobi või elustiil. Või et mis hetkest alates võib kellegi kohta öelda – surfar. Iseendast pole sellest ju erilist tähtsust, aga kui tahaks mingit piiri tõmmata, siis kindlasti ei juhtu see siis, kui keegi endale 30 tuhande eest neoonvärvilisi asju ostab. Ega ka mitte peale esimest õnnestunud sõidupäeva. Aga ilmselt kuskil selle sõidupäeva ja oma naise mahamüümise ning Tarifale kolimise vahele see murdepunkt jääb.

Rannas peale sõitu vedeledes ja pudelist jahedat valget veini rüübates tuli pähe filosoofilisemaidki küsimusi. Näiteks et kui peaks valima rannajoodiku elu, mis ei paku mingeid intellektuaalseid ega tööalaseid väljakutseid ja oma tavapärase päevatöö vahel, mis pakub seda kõige, aga suures osas nulli ümber kõikuva temperatuuriga, siis kumma valiks, kui peaks alatiseks valima. Loodame siiralt, et palgamaksjad seda kirjatükki ei loe, aga nii omade vahel jäi vaidlus napiks ning surfielu võitis üks-null.

Hommikune lohetamine, lõunane vein ja pärastlõunane ringikooserdamine oli liigagi mõnus. Siiski, päris probleemideta see puhkus ikkagi ei möödunud. Õhtuti korterisse tagasi jõudes kulus tavaliselt minut või kaks tõsiseks vaidluseks, kas läheme kohe välja baari või teeme enne kodus ühe veini lahti. Ma ei mäletagi nüüd tagantjärele, mille kasuks sagedamini otsustasime, igatahes Tarifa ööelu oli viimase peal ja vähemasti kahes baaris pesti baariletti puhastusvahendi asemel dzinniga. Jäi välja uurimata, miks.

Panen süüdlaslikult tähele, et see Hispaaniast rääkima pidav kirjatükk kisub kuidagi väga surfipede kiidualuluks oma väljavalitud spordile. Aga ma ei tea, mida sellega ette võtma peaksin. Äkki aitab, kui kirjutaks siia midagi praktilist. Näiteks et külm on hispaania keeles frio ja kuum on caliente. Tasub teada, kui võileiba tellid.

Kui aga surfamisest mitte lähemalt kirjutada, võib Tarifa tegemiste kirjeldamise julgelt lõpetada ning asuda tagasitee kirjeldamise juurde. Otsustasime minna tasa ja targu, olles mere ääres senikaua, kuni sooja jätkub.

Esimene peatuspaik oli vaid sadakond meetrit linnapiirist. Läksime vaatamisväärsusesse nimega Lidl, et alustada veininoosi kaasaostmisega. Lausa naeratus tuli veiniriiuli juures näole. Kõige kallim vein kogu poes maksis umbes 10 eurot ja see oli 1993 aasta Gran Reserva. Hiljem oli sellest veinist palju kasu Murphy seaduste kehtimise tõestamisel – kui Barcelonas pagasiruumi kaant paotasime, kukkus sealt eksimatult asfaldile just seesama kõige kallim vein, mitte mõni tema 50 lihtsamast ja odavamast kaaslasest. Seejuures need kaaslased, mõned lausa alla ühe euro maksvad, olid ka täiesti joodavad.

Järgmisena jäi ette Gibraltar. Ei olnud isu millegi asjalikuga tegeleda, seepärast otsustasime vaid kaljut lähemalt uurida. Mis tähendas umbes kilomeetri pikkust sõitu otse üles. Mitte nagu Otepääl, kus teed on väikese nurga alla ega Alpides, kus võib öelda, et tee on tugevasti kaldus. Ikka otse üles.

Kui autotee endise kahuripesaga lõppes, proovisin viimase jupi ronida, aga tänu äsja joodud cavale (sealtsamast Lidlist ostetud, hind Eesti rahas umbes 25 krooni) oli jalgealune libe nagu poliitiku keel ja pöörasin tagasi. Niikuinii poleks hingematvat vaadet nautida saanud, sest tippu oli just kinni jäänud üks pilvetutsuke.

Alla linnatulede poole vaadates ning temaatilist vestlust üles võttes selgus, et keegi meist kolmest ei tea Gibraltarist midagi. Võisime ainult arvata, miks ja kuidas ta inglaste kätte sattus ning mida nad siin tänapäeval teevad – väldivad makse, veedavad vanaduspäevi, ajavad suurt äri või teevad midagi hoopis põnevamat. Kodus uurisin järele. Inglased olid selle koos hollandlastega juba 1704. aastal endale napsanud, sest kohalikel ei jäänud aega muuks kui vaidluseks, kes peaks troonil istuma. Pärast nad käisid seal muidugi veel korduvalt värava taga lõugamas ja mõõku täristamas, aga britid polnud lollid – nad olid värava lukku keeranud. Hiljem on Gibraltar Hispaanial kohe hambus olnud, kui vaja inglastega tüli norida. Ja kõige lõbusam on see, et kui 1969. aastal küsiti siis rahva käest, kuhu riigile nemad tahaksid kuuluda, siis 44 inimest hääletas Hispaania poolt ning 12.138 eelistas UK-d. Poleks osanud arvatagi, et fish’n’chips, Land Rover ja Newcastle’i õlu nii mõjuvõimsad on.

Igatahes hubane tundus see poliitiline ussipesa möödasõites. Kitsad tänavad, ideaalne kliima ja kõikjal kodune inglise keel, kodune siis hispaania keelega võrreldes. Boonuseks parempoolne liiklus. Kui minu Eestis masktavad riigimaksud ületavad sealse ilusa korteri hinna, tean momentaalselt, mida teha.

Uniseks jäime umbes Herradura linna kandis ja tänu pimedale õnnelikule juhusele (ja muuseas, niisugused juhused on sellistel reisidel pigem reeglid kui „päris“ juhused) sattusime ööbima La Tartana-nimelisse hotelli. See ületas põhjamaise lubatud hubasuskvoodi mäekõrguselt, mistõttu jäime Taavetiga imestunult kuulama Oti konspiratsiooniteooriat selle kohta, et omanik on ilmselt pätt, kaabakas, rahapesija ja pede. Alles siis, kui olime talle heitnud pika pilgu (no vähemasti meeter), võttis ta lonksu veini ja tunnistas häbelikult, jajah, tegelikult on ka see võimalik, et elu on ilus.

Honolulult pärit hotelliomanik Barry oli ülisõbralik. Oma jutu järgi oli ta sõitnud läbi kogu maailma, seejuures eriti hoolega Hispaania rannikualad, ning Herradura koos ümbritsevate randadega oli parim, mis võtta oli. Ning terake tõtt selles tundus ka olevat, vähemasti niipalju, kui Costa del Soli nägime. Eriti kõrgelt hindas Barry kohalikku õhkkonda. It’s very chilled ja The manana-thing is just like our island-time olid tema minu meelest üsna kuldsed laused.

Samal ajal, kui rääkisime Barryga, jõime veini ning maitsesime juba suletud köögist väljaotsitud suupisteid, imestasin, miks ma küll sellises romantilises kohas pulmareisil ei ole. Lonksasin veini, vaatasin kordamööda Taavetit ja Otti meelal pilgul ning oleks napilt neilt kätt paluma hakanud.
Järgmisel hommikul kohtusime oma valehäbiga. Sealsamas Herradura lähistel oli Barry sõnul imeilus rannake, tõsi küll nudistikeste rannake, mida vaatama minna otsustasime. Naljakas tunne oli kümnete kui mitte sadade silmade ees oma pükstest väljaastumine. Ümberringi olid eranditult ühtlaselt pruunud kehad ning meie lumivalged kannikad, mis viimati nägid päikest Kloogarannas kaheksakümnendate aastate alguses, kiiskasid nii eredalt, et lähemal seisjad pidid silmi kissitama hakkama. Aga mõnus oli, sest lisaks mitte-üllatavalt vabale olemisele oli ka vesi soe ning läbis nö. kubeme märjakssaamise testi väga edukalt.

Lõunatamiseks sõitsime sadakond kilomeetrit piki Päikeserannikut edasi. Seal jäi teele El Ràbita, mis oli lihtsalt üks tavaline vahemerelinn, vähemasti niipalju kui vahemerelinn saab olla tavaline. Kelner vabandas, et veini toomisega oli läinud 20 minutit ning hoiatas, et toiduga läheb veel kauem. Meil, nagu ka temal, polnud kuskile kiiret. Rüüpasime veini ja arutasime, et pudel veini kahepeale lõuna kõrvale võib saada halvaks harjumuseks ning tuleks kiiresti lahkuda, enne kui normiks saab pudel näkku. Ei kiirustanud siiski. Mańana. Küll jõuab. Mida kauem oleme siin, seda pikem meie suvi.

Siiski, telefonides hakkasid töökõned helisema aina sagedamini ning vaikselt, aga kindlalt suundusime põhja poole. Olime kõik autos leiduvad õnarused veini täis ladunud ning tahtsime veel ühe korda tuult ja laineid nautida, sedakorda Prantsusmaa piiri ääres Sant Pere Pescadoris. Rannale liginedes lipendasidki lipud, liikusid oksad ja üle puude paistsid mõned erksavärvilised riidetükid. Kõik oleks olnud ideaalne, kui poleks uskunud ühe asju pakkiva lohesõitja soovitust sõita mitte suurema kui kümnese lohega. Sõita sai, aga tuul vaibus pidevalt, nii et juba tunnike hiljem oleks olnud täiesti mõttetu hakata välja otsime suuremat sõiduriista. Hammas jäi verele. Ning keegi oleks nagu pea sees öelnud: siia maale tuleb tagasi sõita.

Juba neli või viis tundi oleme sõitnud Saksamaa kiirteel. Iga plaati oleme nüüdseks kuulanud kaks või kolm korda. Mina, kes ma hip-hoppi autos või kodus taustaks ei kuula, olen kasutanud mõne musta muusika plaadi kohta kavalust nimega „Kuulge, see ju just mängis“ ning kuna kõik on olnud kordamööda veiniuimased, ei ole keegi vastu vaielnud. Valgete võitJ
Aeg-ajalt kostub rooli tagant huilgeid, kui sünnib uus kiirusrekord. 240 oli vist viimati. Ning termomeeter liigub allapoole koos bensiinijaamades pakutava toidu ja teeninduse kvaliteediga. Deutschland, warum?

Terve mõistus ütleb, et nädalaks autoga Hispaaniasse sõitmine on lauslollus, ja ma ei vaidle üldse vastu. Lihtsalt vahel tasuvad lollused end ära.

Mina, kirjutaja

2004-11-09T16:00:00.000+02:00

Isegi arvutist, mille eelfiltreid halb film naljalt ei läbi, tuli pühapäeva õhtul jama. Nimeks oli "Mina, robot". (Hea seegi, et piraat DivX, mitte päris.)

Siiski, üks mõte sellest filmist tekkis. Ma ei tea, kas kuulsid juba, aga ühes Hollandi linnas, minu meelest Eindhovenis, avati esimene automaatne bussiliin. Juhti pole, aga buss kihutab mingi proge alusel mööda linna ringi ja viib inimesi ühest kohast teise, nagu robotid filmis viisid pakke või tegid süüa. No vot, ja nii nagu Nissani jeebi ostmine on esimene samm kumminaise hankimise suunas, on see minu meelest esimene samm robotifilmi stsenaariumi poole. Need kes ei tea, siis seal kahmasid mõtlevad tehismehikesed võimu enda kätte, vähemasti proovisid, aga õnneks oli Will Smith nii kõrgepalgaline näitleja, et sai asja kuidagi ära klattida.

Ei, muidugi ma ei karda, et tulemas on masinate revolutsioon, et röster mind ründab või mis veel hullem, et külmkapp soojendab õlled üles. Lihtsalt mul käis peast läbi, et vahel ju asjad crashivad. Arvuti loomulikult, aga ka telefon ja isegi auto vajavad vahel resetti. Ja ma ei taha teada, mis juhtub, kui selle bussi soft crashib (ja tema backup, ja omakorda selle backup). Igatahes võta Eindovenis takso, kui sinnakanti satud, eks.

Huvitav, kas internet ikka avaldab selle kirjatöö või läheb server nagu ”kogemata” katki?

Nädala viies päev

2004-10-29T18:07:00.000+03:00

Reedete pühakud ja väikeste rõõmude jumalad! Varsti näeme;)

Pidu

suitsuses käras
piduses säras
pealt lendab kork

läbusa seltskonna
lõbusad ilmed
otsa saab tort

laua all unimüts
pintsakul plekid –
mõttetu teostus

kaks tükki korraga
tuhmunud kirega –
teoks saamas eostus

Jälle

2004-10-24T21:49:00.000+03:00

Tuled reisilt (jälle) ja on heameel üle pika aja kodus olla (jälle) ja otsustad välja laiama minna (jälle). Sõbrad, veinist kergelt kõveraks (jälle), ja ööklubisse (jälle). Üks asi viib teiseni (jälle) ja ärkad kell pool kaks päeval (jälle). Tunned (jälle), et asi ei ole päris õige - väga väga lõbus, aga selline tunne on, nagu mingi sopp hingest karjub, et kuule sa oled selle rongiga jube pikalt sõitnud, see on vist ringtee, roni maha. Tahaks talle midagi vastu öelda, näiteks selgitada, miks on jube hea mõte selles vagunis sõita, aga ei oska (jälle). Niisiis homme jätkan sõitu, kui hingesopp vähegi vait jääb. Jälle.

Ja Amsterdami auks, kust ma just tulen:

Sülg kaardub kanalisse suult
Ning voolab allavoolu
Siin lóppeda vóiks värss
Kuid mitte sülg

Manana

2004-10-11T13:15:00.000+03:00

Hispaania. Kokteil päikesest, tuulest, mananast, jumega inimestest ja kokteilidest. Mul pole lihtsalt sõnu. Aga küll nad tulevad ja siis ma riputan nad siia üles. Kunagi. Kiiret ei ole. Manana.

London

2004-09-20T17:22:00.000+03:00

Söök Londoni pubides muutub aina paremaks. Ja osa neist on nüüd lahti ka peale 11.
Thames'i peal on võimalik väikese mootorpaadiga sõita ja aerutajaid narrida.
Ühes Notting Hilli restorankinobaarklubis tehekse nüüd filmibrunche. Kell 11 algab. Väike söök, väike väärtfilm, väike pühapäevahommikune shandy.
Ilm Londonis on vilets, aga keskmiselt 5 kraadi soojem kui Tallinnas.

Kas oled vahel mõelnud, et peaks postiindeksit radikaalselt muutma?

Peale seda:)

2004-08-30T23:07:00.000+03:00

Sajakesi
Kolmega
Ei, sassi läks!
Kolmekesi
Sajaga
Sel õhtul
Või hommikul?
Käib elu
Või melu?

Halbade maanteede saarel paar kuud tagasi

2004-08-16T10:29:00.000+03:00

Vastlapäeval, AD2004

Sel aastal tulevad minu linad küll lühikesed nagu vale jalad. Vastlapäeval, mis peaks ühe hõõgveinise kelgusõidu põhjal terve aasta õnne ja õnnetuse kindlaks määrama (klubiskäijate kõnepruugis on see nö. jagamise aeg.), nägin ma lund samapalju nagu kõhuuss päikest. Kuigi hotelli ümbrus oli kottpime, ei olnud see ainuke põhjus, miks lund ei paistnud – oma osa oli ka sellel, et olime just jõudnud Sri Lanka külla nimega Beruwela ja ekvaatorist mõnesaja kilomeetri kaugusel on lumi veel haruldlasem kui kiire teenindus.
„Meie“ koosnes kahest inimesest. Üks oli Sirtsu, kes on huvitav kokteil hambaarstist, tantsutüdrukust, viieteistaastasest plikatirtsust, kaalutlevast täiskasvanust, klassiõest ja sõbrast. Ja teine oli teadagi kes.

Ülejärgmisel päeval, umbes lõuna paiku

Finnmatkade voldik, mida vahetult peale maandumist jagati, kirjutas nii kursiivis, trükitähtedega kui paksude tähtedega, et Sri Lanka on küll tore, aga päris kõige ei maksa saarel teha. Näiteks hilja õhtul hotellist kaugele liikuda, pesemata puuvilju süüa, pudeldamata vett juua või kohalike beach boydega mingeid reisiasju kokku leppida. Et asjad oleksid veelgi rohkem keskmise reisikataloogi kaanepildi sarnased, kuulutas immigratsioonikaart takka, et näiteks narkokullerite ja –omajatele jagatakse heldelt tasuta surmanuhtlusi.
Kuulekate inimestena tegime nende reeglite järgmisega algust kohe esimesest päevast. Näiteks vett jõime ainult pudelist! Muude õpetussõnadega nii hästi ei läinud. Sägad, kes meile surfi- ja veesuusakama laenutasid, pakkusid meile puuvilju, mis olid pesemata nagu Ühispanga maja ülemised aknad. Muu hulgas leppisime nendega kokku ühe ringreisi marsruudi ja kui nad kutsusid meid hilisõhtul jõe peale kruiisima ja kohalikku suitsetamiskunsti õppima, siis me olime natuke nõus. Täiskuud küll taevas ei olnud, aga Bentota jõgi oli niigi tore. Elu mõte nii siin- kui sealpool parasvöötme piiri sai selgeks nagu püreesupp.

Kui siin juba Finnmatkadest juttu tuli, siis siinkohal tahaks neid tervitada ja tänada selle eest, et nad majutasid meid hotelli, mille hüüdnimi kohalike seas oli haigla. Kiitos, soome veljed!

Uut hommikut alustasime snorgeldamisega India ookeanis, mille hotell oli mugavasti 30 meetri kaugusele paigaldanud. Seal oli palju imelikke kalu, meresiile ja juurikaid meenutavaid kalalisi, täpselt nagu kalapoeg Nemo multikas, ainult et päris elus ei rääkinud kalad omavahel inglise keelt. Kõige põnevamad elukad leidsime siiski hotellibasseinist. Seal mulistas üks pesakond tüsedusele ja alkoholismile kalduvaid soomlasi, kes üritasid omavahel hellitlemist teeselda. Vaatepilt missugune! Kohe ime, et Mati Kaal endale põhjanaabrite käest ühte pesakonda välja kaubelnud ei ole.

Praegu ei tee me mitte midagi ja seepärast ma hetke tegemistel praegu pikemalt ei peatu. Seda on vist ühtemöödi põnev nii lugeda kui kirjutada. Lähen õpin parem wakeboard’imise ära.

Siis, kui veel üks päev oli möödas

Wakeboardimine ei olnud midagi erilist. Sama nõme nagu surfamine. Inimesele, kes teeb seda esimest korda, on oluline õppida ära üks nipp. Ja et sellel kirjutisel oleks mingisugunegi praktiline väärtus, toon selle siinsamas ära. Et oluline on püsti jääda, mitte kukkuda.

Tagasiteel hotelli üritasime mööda hiilida rannas asuvast Coconut Barist, aga kuna see lõrises tigedalt, pidasime paremaks teha ühe napsi. Ja ennäe imet! Sri Lanka on küll vaene maa, aga rummi ja arrakiga, kohaliku kookosepuskariga, laristavad nad nii nagu pudelid oleksid mõisa omad. Vat isegi soeng ei hakka paremini pähe kui kokteilid, mida paksu habemega mees meile suht lühikese intervalliga mitu tükki väljastas.

Pärast kolme päeva rannas...

...läksime reisima. Sõitsime neljakesi – mina, Sirtsu, Silva ja Tony. Tony on giid, kelle tegelik nimi ei ole Tony, aga see pidavat turistidele lihtsamini meelde jääma. Silva on naine, kellel on keelefirma ja kes tunneb kõiki keeli sh. lindude oma. Ja Sirtsu on seesama Sirtsu kes ennegi.

Päeva, ja tõenäoliselt kogu reisi, naelaks oli Sigiriya – 200-meetrise kalju otsas olevad lossivaremed keset dźunglit. See, kui jurakas juba paarikümne kilomeetri tagant paistma hakkas, jääb kauaks meelde. Ning veel rohkem jääb meelde sinna kalju otsa saamine – kuningas polnud loll, kui ennast neist 1200 astmest üles kanda lasi. Ja alla.
Lossi ehitasid tegid musttuhat meest seitsme aastaga poolteist aastatuhandet tagasi. Seejuures kuningas jõudis seal tervelt 18 aastat elada, enne, kui ennast ära tappis. Ajaloolased siiamaani vaidlevad, mispärast. Võibolla sellepärast, et India kuningas tuli suure väega rünnakule, aga võibolla hoopis seepärast, et tal oli 500 naist. Välistatud pole ka see, et veretöö sai teoks, kui raamatupidaja kuningale liisingfirmast tulnud arveid näitas.

Õhtustasime nagu vürstid – see ei ole Sri Lankal keeruline - ja peale seda jõime ennast koos kohalikega kõveraks nagu s-tähed. Praegu sätime ennast magama ning Sirts kordab juba kümnendat korda, et ta on „täitsa kännis“ ja „kunnon kansalainen“. Huvitav, mida ma nüüd selle peale vastama peaksin? Parem olen vait ja teesklen surnut...

Hommikul jätkasime vaatamisväärsustega tutvumist, aga nii omade vahel öeldes polnud need nii vinged kui Sigiriya. Üks koht on näiteks Dambulla, kus 2200 aastat tagasi ehitati üks tempel kalju sisse. Tehti koobas, uuristati ühes tükis Buddha kujusid välja, värviti seinamaalinguid jne. Täitsa tore, ei ühtegi halba sõna, aga ka ei midagi erilist. Tundsin ennast samamoodi nagu tunneks end keskmine Saksa turist Lauluväljaku juures. Et toreda asja olete, poisid, siia ehitanud, aga miks see giid juba kakskümmend minutit halva aktsendiga vaimustunult vahutab?

Kandy botaanikaaias käisime. Väga vahvad puud ja põõsad. Eriti cool oli üks puu, mille olid jõuluehetena katnud kassisuurused nahkhiired. Elajad tegid rohkem lärmi kui sada venelast ning nende keha suurus andis alust oletada, et kui ka pooltel neist kõht lahti oleks, siis saaks jalutaja üsna kiiresti valge vaabaga kaetud.

Lõuna ajal ei unustanud me korralike turistide kombel päikest võtta. Kui mul kunagi oleks printsessist tütar ja kui tahaks tal aidata printside seast see õige välja valida, siis ütleks, et kutid, võtke Sri Lankal lõua alla päikest. Ainuke normaalne moodus oleks, põlved kronksus, puuoksal pea alaspidi rippumine ja selle kordasaatja oleks küll kõva mees.

Ananassiistandusest saime teada, et ananassiraksus käies tasub ettevaatlik olla, eriti siis, kui põõsad sisisema hakkavad. Nimelt kobrad, pidada tihti käima ananasse lutsutamas, mis minu meelest ei sobi üldse nende imagoga. Täitsa tore, et Eestis on halvim, mis näiteks maasikaraksus saab juhtuda, see, kui neelad koos viljadega alla paar grammi nälkjaid.

Minu jaoks Sigiriya järel teisel kohal vaatamisväärsuste edetabelis oli teeistandus. Eriti selle lõhn. Ent kuidas ma ka ei proovinud, lõhna ma oma kaamerasse jäädvustada ei suutnud ning sõnadega seda ka kirjeldada ei anna. Krooniks oli kohapeal pakutav tee, mis on nii värske maitsega, et pressitud apelsinimahl tundub selle kõrval poisike. Ega Sri Lanka asjata pole maailma suurim tee-eksportöör.

Ja sattusime ka kummipuuistandusse, mille tööpõhimõttest ma tänu ebatäiuslikule tõlkele päris lõpuni aru ei saanudki. Oli vist nii, et kui sinna isutada vana tihend või mänguauto rattake, siis aasta jooksul on valmis komplekt Pirelli suverehve – aga võibolla ma eksin.

Üks täitsa vaatamist väärt vaatamisväärsus oli elevantide orbudekodu umbes saare keskel. See kujutab endast segu ligi sajast elevandist, turismist ja soovist midagi korda saata. Teistest veidi eemal oli üksi ketti pandud üks must elevant hüüdnimega Killer. Tema süüks olla see, et ta protsessioonis vähe täkku täis läks ja umbes kaheksa inimest keskelt väga saledaks astus. Aga kõige teravamalt jäi meelde üks kurvavõitu loom, kes oli miini otsa astunud ning kellel alles ainult kolm jalga. Kui sul on kunagi kolmel jalal kekslevat koera nähes süda veidi kokku tõmmanud, siis korruta see nüüd kahesajaga – vat siuke tunne oligi.
Fakte ka. Elevant sööb päevas umbes 750 kilo jagu manti. Ei ole küll keelespets, aga sealt vist tulebki väljend „sööb nagu elevant“.

Tee äärde jäi ka üks ürdiaed. Ma ei tea, kas sa seda juba teadsid või mitte, aga ayurveda on meie keeles elu teadmine. Niimoodi kiire jutuga doktor-müügikonsultandid rääkisid, samal ajal ürte tutvustades ning meid nendest tehtud õlide ja kreemidega umbes sentimeetripaksuselt kokku määrides. Igal asjal oma toime, üleüldisest toonusest kuni hemorroidide ja suguvõimeni. Kuna trennis olid äsja kaks sõrme raksakaga umbes küünarnuki juures ära käinud, ostsin kaasa potsiku punase õliga, mis pidanuks pihtasaanud liigesed ja luud korda tegema. Ja etskae – rohi töötas ka tegelikult! Oma edaspidise elu võin elada palju hooletumalt, kuna tean nüüd, et iga häda jaoks on kuskil ürdiaias potsik.

Ja viimaks nägime kohta, mille nimi oli Kandy Hambatempel. Giid oli sellest juba paar päeva elevil näoga rääkinud. Ei osanud sellest midagi arvata, aga alati, kui sõna mainiti, pudenes lähedalasuvalt puult mõni lootoseõis või siis oravakene. Õhtuks jõudsime ühte suurde templisse, ja äkitsi olimegi Kohal. Meist kümmekond meetrit eemal oli vitriin, kus oli näha Buddha hammas. Kuna asi tuli suhteliselt ootamatuna, siis mina ei osanud asjast midagi arvata, aga Sirtsu arvas, et päris OK hammas, kuigi vaap on paarist kohast viga saanud ning vajaks poleerimist.

Ringi liigeldes sai selgeks, et liiklusejumalad olid Sri Lankat üsna vähe soosinud. Maanteedevõrk meenutas kogumit aukusid, seejuures olid augus peente asfaldiribadega ääristatud, et need paremini silma paistaks. Kui mõni eesti teerull neid teid näeks, tõstaks ta rulli üles nagu seeliku ning jookseks kikivarvukil ettenähtud distantsi läbi. Ja sellel moodustisel liikles korraga ning nii mõneski reas musttuhat veoautot ja tuk-tuki. Reisi lõpus oli mul täielik siiber oma esimese suudluse, esimese matemaatika kahe ning kümnenda sünnipäeva uuestinägemisest, sest kuskile sõites jooksis elu vahetpidamata silmade eest läbi. Nii juhtub, kui ametlikuks liikluseeskirjaks kinnitatakse dzhungiseadused.

Märkamatult möödus veel paar päeva

Siis, kui sa pead tõsiselt kõvasti pastakat pigistama, et mingidki sõnad paberile jõuaks, võib vist öelda, et on lõõgastav puhkus.

Peale kolmepäevast ringisõitmist otsustasime taas veidikeseks paigale jääda. Bodyboardisime lainetes ja tutvusime rannaeluga. Peamiselt olid rannas turistid, erandiks giidid ja kohalikud playboyd-gigolod, kellele pakkus ilmselt suurt rõõmu nädalajagu mõne Saksa jääkarusuuruse preiliga laintes möllata ning endale rivitult jooke välja teha lasta. Jääkarupreilid tundusid veelgi rahulolevamad, sest vaevalt keegi peale metroo piletikontrolöri neile kodumaal tähelepanu pöörab.

Põlesime ära nagu lõkkesse visatud tampoonid ning sellega seoses saime teada, mis tunne võis olla mõisaaidast vargusega vahelejäänud talupojal peale seda, kui piits oli turjal väikese tantsu teinud. Päev hiljem jooksime seepärast nagu vampiirid ühest varjust teise ja hoidusime isegi päikesele mõtlemisest.

Sõime vürstlikult. Õhtul avastasin otse merekaldal asunud restorani Ypsylon menüüst merekebabi, mis kujutas endast taldrikut täis krevette, kalmaari ja supervärsket kala, ja seda kõike umbes 30 krooni eest. Imehea! Ainult et ma oleks peaaegu kurjaks muutunud, kui ettekandja selle kõrvale ketšupipudeli tõi. Selge märk turismi laostavast mõjust ilusale kohale.

Kohalikud söögid tegid üldiselt kadedaks. Puuviljad on päikeseküpsed ja täiesti uskumatult on nad sugulased nende kartulist tehtud asjadega, mida meie supermarketites müüakse. Ja siis on muidugi rice and curry. See on riis, kala või liha kastmega ning terve hulk mingeid mutsikuid, mis on täis Maitsvat. Eriti hea oli üks roheline asi, mis meenutab eemalt käsitsi tehtud küünalt!

Lõpu eel proovisime ka merivähi ära. Initsiaator oli Sirtsu, kes rääkis merevähist lakkamatult juba alates passikontrollist. Ta poleks vist kunagi andestanud, kui me poleks seda asja söömas käinud. Võibolla olen paranoiline, aga nägin teda juba vannitoast minu juuksekarvu otsimas ning väikest voodoo nurka ehitamas, et mind merevähi söömise vajalikkuses paremini veenda. Ja seda siis sõimegi. Raudselt väga hea asi, aga keskkond, kus värsket ja imemaitsvat kala on sama lihtne saada nagu kopli liinidel peksa, devalveerib selliste hõrgutiste väärtust mõnel määral.

Pidevalt käisime massažis. See on üks neid asju, millest võiks saarel OD saada. Sirtsule meeldis eriti rinnamassaž. Kui ta hotellimassööri juurest naases oli nägu nii naeru täis nagu oleks ... kuidas seda nüüd öelda ... mingi võõras mees pikalt rindu mudinud. Massöör ise ka polnud ka mingi muumia, oli pärast kohe eriti varmas meile uusi aegu välja pakkuma.

Paar päeva enne äraminekut käisime rongiga lõunapool asuvas Galle linnas. Ma ei tea, kas mul on mingi rongineedus peal või mis, aga rongidega on reisil alati mingi jama. Seekord siis rong see sõitis rat-tat-taa, üks kohalik jäi kolbata. Keegi mees hüppas rongi ette. Umbes viie minutiga suudeti järelejäänud osad rataste vahelt kätte saada ning sõit jätkus samas tempokalt. Või siis tempotult. Kuigi vaja oli läbida ainult umbes 55 kilomeetrit, võttis see aega kaks tundi. Isegi teise klassi vagunis, kus inimesed ei ripu välja mitte ustest ja akendest, vaid ainult ustest, oli see tund ja viiskümmend minutit liiga palju.

Ning kohalikud noortega suhtlesime jõudumööda. Lahe oli see, et nende eeskujuks polnud mitte MTV, Britney, Nike’i reklaamid ja Bacardi Breezer, vaid müüt Jamaikast. Põhiline jututeema oli Bob Marley ja surfilained ning jutu käigus suutsid nad ära tarvitada rohkem rohelist kui keskmine eesti piimalehm.

Ja kokkuvõtlikult

Sri Lankat sobib hästi lapsega võrrelda. Pisike, naiivne, siit-sealt räpane ning õige pisut ülejäänud maailmaga pahuksis. Ning temaga tasub jännata.

Traumapunktis

2004-08-10T16:27:00.000+03:00

Patsiendid liipavad mööda koos tilgutipuuga
Ratastool on veidi verine
Röntgenitoa uksest lükatakse mööda külili lebav teadvuseta vanamees
Õde talutab lifti umbes minuvanust neiut, kes üksi püsti ei seisaks
Masendav.

Mida teha, et siia mitte tagasi sattuda? Kas tõesti pean kiiresti ära andma lohekama, veiniavaja, kimono, välgumihkli, lihatoitude retseptiraamatu, sügavkülmas ootava viina ja kõik muu, mis tervist rikub, vahetama kiire auto turvalise vastu ning võimlema igal hommikul lahtise akna all 15 minutit?

Kõigi vastajate vahel loositakse välja kilo seksi, narkootikume ja rock n rolli.

Peale meeldejäävat päeva

2004-08-09T14:43:00.000+03:00

Õlilaigust helkis vikerkaarena vastu päike. Hetkega muutusin ma väga väga kurvaks. Üks asi on loodusreostus - vaevalt see kellelegi meist meeldib. Teine asi oli see, et õlilaik pärines minu auto karterist ning suurenes iga sekundiga, seejuures lahutas mind ja kodu umbes 400 kilomeetrit.

Bensiinijaamast suur kanister õliga ja minekit! Et jõuaks kodulinna enne, kui auto lõplikult kooleb. Sõime sõidu ajal ja kiirustades. Keset pasteedisaia tundsin äkki, et osa toidust läheb valesse kohta. Sissehingamise asemel kostus ainult kähin. Teine kord. Kolmas kord. Ei midagi. Keerasin tee äärde ning peatusin, et tekkinud mure kuidagi lahendada. Ning kolmest autouksest hakkas minu poole jooksma sõpru, käed patsutamiseks õieli. "See veel puudus..", jõudsin mõelda ja kaitsesin end kätega, sest patsutamissurm tundus veel õudsam kui lämbumine. Ja siis - kähinal tuli esimene värske ports õhku. Siis veel üks. Ja elu jätkus, ilma et pilt oleks isegi virvendama jõudnud hakata.

Päeva teine pool oli parem. Saime piletid ümber vahetada varasema praami peale hoolimata sellest, et jõudsime sadamasse vaid 13 minutit enne väljumist. Mere ääres paistis päike. Ja päeva lõpetas Kesköine Külaline.

Loo moraal? Peale vihma tuleb alati päike välja.

Elu on vahel naljakas. Väga naljakas

2004-08-06T14:23:00.000+03:00

Kuuepealine lohe
Palus, et teda suudleksin.
Miks mitte?
Ma ei ole kade
Nüüd elan kokku kena pruudiga
Kel vahe mõistus
Sirged jalad
Kuus naeratavat suud
Kuue kena kaela otsas

On veidi harjumatu
Kuid suuseks hästi mõnus

Pärnu lahel purjetades ja purjutades jäi üks mõte silma

2004-08-01T22:12:00.000+03:00

Kõik laevad ei saa randa,
mis merel sõidavad,
kõik mõtted ei läe täide,
mis meelel mõlguvad.

See leidus laulus nimega Las jääda nii, kuis oli. A muidu oli hästi lõbus.

Sajab, raisk

2004-07-29T09:51:00.000+03:00

Keegi vihmapilve poekvile on unustanud
Sealt sajab nestet, vastikut ja külma
Säeb vettind loori otseks pruut
Vist terve Eesti tulnud siia pulma

Nii – tagumine rida vôtke kokku!
See rumal piltnik lausa marru ajab
Noorpaaril ees on reis, ja viril naeratus
Ning külma vihma lakkamatult sajab

Mõeldes tagasi 10 kontserdile nelja päeva jooksul, eriti Ralph Myersile

2004-07-26T14:31:00.000+03:00

muusika

Päeval on kiire
Õues on vihm
Pillel on päevad
Kõik on adagio
Pärast on parem
Huuled on naerul
Süda on kerge
Siis on allegro
Kahtlustki pole
Elu on muusika

Peale seda, kui peast käis läbi, et sõnad on abitud

2004-07-26T14:26:00.000+03:00

Üks tüütu kohustus on täna ôhtul ees
Ma olema pean Aamen Kirikus
Mask ees, alkoovis konutan ja môtlen
Vôiks juba lôppeda see püha üritus

Kui koidikul ma koduukse avan
Kell näitab köögiseinal veerand viis
Mind bokser haugatusega loeb teretulnuks
On nimeks tal No Kena Siis

Peale Sundance'i külastamist pühapäeva pärastlõunal

2004-07-19T10:14:00.000+03:00

Sa ei saa tunda sooja kuni pole tundnud külma

Tallinnas Lasnamäe nõlval pesitsevad vahvad loomakesed. Eemalt meenutavad nad inimesi, aga lähemalt uurides selgub, et kõva muusika on keskkõrva kaudu muutnud geeniriba, ja sellel on omad tagajärjed. Esiteks katab esijäsemeid valgeid kindaid meenutav kude. Teiseks suudab elajas hingata ainult läbi vile (kui see ära võtta, vajub isend tössti! kokku nagu kummimadrats). Ja kolmandaks kogunevad nad nagu vampiirid tümaka ümber, aga see ei tohi olla tavaline tümakas. Ikka vähemalt 120 bpm ja nii kõvasti, et kogemata ülelendavad kajakad kukuksid surnult maha.

Juuli keskel toimub loomakeste paaritumisrituaal, mil nad kogunevad hulgakesi tühermaale, nende ihukate võtab juurde neoontoone, pupillid kasvavad kämblasuuruseks ning esijäsemed hakkavad liikuma nii kiiresti, et paaritumisfestivali korraldaja saab selle eest kirja Guinessi rekordi.

Nüüd olen ma tundnud külma.

Rongis, Siberis ja Purjus viibides - pikk reisikiri

2004-07-15T17:02:00.000+03:00

TO RUSSIA WITH LOVE

Lugu sellest, kuidas Taavi, Sten, Ott, Taavet ja Andrus sõitsid rongiga 6000 kilomeetrit, jõid ennast Irkutskis täis, toitsid ja/või püüdsid Baikali ääres kala ning lendasid väsinult, aga õnnelikuna tagasi.

Musi. Kalli. Käepigistus. Põsemusi. Embamine (ma olen alati arvanud, et meesterahvaid ei kallistata, vaid emmatakse). Musi. Musi koos tugeva kallistusega. Käepigistus koos õlalepatsutusega. Pits viina ja kurk. Vagunisaatja viibe, mille peale vaatasime ärasaatjatele viimast korda sügavalt silma ja siirdusime oma aknaga kajutisse. Igasuguste mugavusteta kajutisse, kus ainukesteks vihjeteks selle kohta, et keegi on kunagi mõelnud selle peale, et reis oleks võimalikult meeldiv, oli nupp RADIO seinal ning kollase pluusi ja suure ninaga noor daam meie vastaspingil. Kell 16.52 jõnksatas rong liikuma, nagu nõiaväel avanesid õlled ning kuskilt saabus südamesse Tunne.
Paar tundi hiljem, umbes 15 minutit enne Venemaa piiri ületamist sai see Tunne haledasti jalaga munadesse. Svinktur tegi ahnelt paar kiiret neelamisliigutust, aimates ette kumminuia kujulisi külalisi. Asi selles, et iseenda ja amenike koostöö tulemusena oli Taavi passi sattunud viisa, mille jõustumiskuupäev oli muretult tulevikus. Aimdus, et mingi jama tuleb, sai ametliku kinnituse siis, kui laigulises mundris üsna kena blondiin küsis Taavi käest „Tõõ znaajesh, kakaja sevoodnja tsisloo?“. Lasime küll küsimust mitu korda korrata ja teesklesime naiivseid turiste, üllatust ning astmahoogusid, kuid kasu ei midagi.
Käsutati kotid selga ning anti nõudlikul toonil mõista, et lahkugu me sõiduvahendist või muidu.. Reis Venemaale oli alanud!
Tüdruk kollases (seesama suure ninaga) lehvitas, kui automaatidega piirivalveametnike saatel rongist välja vantsisime. Toas, kuhu meid eskorditi, oli trellidega puur, olulisel määral sisekujundamatust ja umbes neli kavala ilmega noort daami mundris – jube raske oli aru saada, kas tegemist on Ida-Saksa pornofilmi algusega (tead küll, see, kus mundri alt paljastub must pitsiline natuke väljaveninud pesu) või veidi jumpsiva reaalsusega. Kahjuks osutus õigeks see teine variant.
Rong sõitis ära. Samal aja nüpeldati meie passe halastamatult erinevate templitega ning paluti järgmisel päeval uuesti proovida. Raske südamega jätsime mundris krasaavitsatega hüvasti ning istusime sinisesse Ladasse, mille missiooniks maa peal oli 100-rublase logistikateenuse osutamine viisata turistidele, ja otsustades kulunud kummide järele ilmselt ka viina järel käimine. Rooli istunud mundrimees viskas mütsi ulja kaarega tahaistmele, haaras roolist ja võttis velgede alla midagi, mida võiks nimetada Kolgata maanteeks. See teejupp Ivangorodi rongijaamast tegeliku piiripunktini oleks võtnud ka Markko Märtini lauba pärlendama. Rallimees oleks ilmselt teise käiguga aeglaselt sealt läbi töristanud, aeg-ajalt kaardilugejale vastu kõrvu virutades. Või midagi sinnakanti.
Kodumaale naasmise tunne ei olnud miskit moodi seotud elevuse või rõõmuga, nagu see ju võiks olla. Leidsime ööbimiseks Narvas ühe hotelliurka, mille ainukeseks positiivseks omaduseks oli see, et pidime seal ainult ühe öö olema. Urkasse jõudnuna valasime kaasasoleva alkoholilaadungi pahinal neelu, ning et ma lisaks kliimaseadme köitpidi lae alt allasikutamisele muud kurja ei teeks, loitsis Taavi mind hambapastatuubiga magama.
Narva tervitas meid hommikul jaheda lõdva käepigistusega. Tibutas vihma, ainus muuseum oli kinni, rongipiletite ümbervahetamine võttis õige mitme viina raha. Tutvusime siis kohalike vaatamisväärsustega – mina vaatasin Taavit ja Taavi mind. Oli üks väga väga pikk päev. Vennaskond on kiitnud oma lauludes mitut kohta. Riiat, Maardut, Kopenhaagenit. Võibolla veel mõnda linna, aga minu teada Narva nende hulka ei kuulu. Ja kui kuuluks, peaks ma Trubetskyt parajaks ullikeseks.
Piiriületamine vol2 läks libedalt nagu lehm libedal jääl. Selle tulemusena oli Taavil võimalus tund aega Venemaal illegaalselt viibida – poiss kohe õhetas elevusest. Siiski, üks kõrvalnäht asjal oli, hambad hakkasid meil mõlemal kummaliselt kõlksuma. Olime esiti paanikas, et äkki on mingi jube haigus ja tahtsime juba rongiarsti üles otsida, aga õnneks selgitasime vaatluse tulemusena välja, et muretsemiseks pole põhjust – hambad lihtsalt kõlksusid vastu viinapitsi serva. Olime restoranvagunis – lõime kokku kahvleid forellipaladega, võtsime küll Niagaara kose terviseks, küll selle terviseks, et meie toakaaslaseks olev ebamäärases vanuses jutukas daam Alla ootab meid kupeest naastes paljana. Ühesõnaga – virutasime viina nagu poksikotti. Täis nagu lüpsiootel lehmad siirdusime une rüppe (kus õnneks Alla juba magas). Nüüd on Moskva eeslinn akende taga ja virutame samas tempos jogurtit nagu eile viina. Tunne on, et elame-näeme.

Kolmapäev, 2. juuli

Möödas on poolteist ööpäeva. Selle ajaga saaks välja mõela väiksema linna arengukava, sõita rahulikult ratsa Tallinnast Mäo risti, ehitada valmis pool kilomeetrit kaherealist magistraali, vaadata 17 filmi (koos vetsupausidega) või jõuda vestluses Targa Inimesega lähedale Elu Mõttele. Meie, näe, ei teinud ühtki neist. Töllerdasime niisama mööda Moskvat ja jõime õlut.
Esimene emotsioon Venemaa pealinnas oli kohmetus. Meile oli rongijaama vastu tulnud Tüdruk Kollases. Ta ütles, et tundis ennast kehvasti (õigemini et terve vagun tundis ennast kehvasti), et meid rongist automaaturite saatel välja visati. Et Venemaa on ikka väga karm baltlaste vastu. Soovis meile kõike head ning nägemata meie põhjamaistes pohmellivarjundiga nägudes ainsatki märki ühestki senituntud emotsioonist, lahkus. Vasakule ära. Seisime Taaviga nagu Seene-Mikud kuus sekundit paigal, käed ja mokad ripakil ega öelnud teineteisele ühtegi sõna. Läbi pea jooksid erinevad mõtted kiini, aga väliselt olime külmad nagu igikeltsast äsja väljasulanud mammutikorjused.
Takso otsimise ajaks olime sunnitud tardumusest toibuma. See läks päris libedalt, seda muidugi juhul, kui maffiaga ähvardava kõveraninalise sohvriga hinna üle kauplemine kvalifitseerub kuskil entsüklopeedias sõna „libe“ alla. Igatahes olime kohal! (mitte sardiinil, angerjal ega haugil)
Moskva oli vihmane, alles päeva lõpuks suutsime juurde teha sellised õllelõhnad, et pilved hajusid rutuga laiali ja päike tuli nähtavale. Vägitükiks, millest ka kunagi oma lastelastele kavatsen kõmiseval häälel pajatada, osutus sigakalliste vihmavarjude poest endale sademetõrjuja tasuta väljarääkimine. Võidurõõmu kroonis puhtam ja kuivem tunne.
Arbat, mis minu kujutelmades pidi olema Venemaa tuiksoon, osutus lihtsalt hästitoidetud Narva kesktänavaks. Näiteks suveniirimüüjate rassi esindajaid oli väga palju, isegi rohkem kui ilma igasuguse kujunduseta reklaamloosungeid.
Maarjamaa pojale vihmavarjutriumfi toonud nõksud ja knihvid ei kutsunud Punast väljakut turvavas miilitsas esile isegi mitte tülpimust. Iseendast ei ole ju korrakaitsjale hane selga veena mõjumine kuigi märkimisväärne sündmus, aga kahjuks seisis plastnokaline tõbras otse minu ja sm. Lenini vahel. Jäigi laip vaatamata, õnneks vähemalt Taavi ja võõrustajapliks Kati said käia patsiendi tervislikku seisundit hindamas. Nad panid üksmeelse diagnoosi, et vaatamata uuele takust sisikonnale on kikkhabe ikka veel surnud mis surnud. Ja kuna olen endas avastanud üsna vähe nekrofiilseid iseloomujooni, ei lasknud ma faktist, et pidin piirduma vaid mauseleomi ees seisvate miilitsaonude pildistamisega, tujul langeda. Liiatigi, et need olid vähemalt sama liikumatud kui väljaku ainus resident.
Järgmine loogiline samm oli laevareis Moskva jõel. Piki kallast kulgedes ei saanudki aru, kummad on lollimad – kas kalda ääres õngitsevad kalamehed või siis kalad ise, kes soostuvad elama hallikat tooni vees, mille keemiline valem oleks umbes meetripikkune. Juhul, kui mõni kala seal ka leidunuks, siis miski ei garanteeriks, et loomus pärast pannile asetamist väärt köögiriista sisse auku ei söövitaks.
Otsustasime jõereisi katkestada, kui nägime laevaaknast Gorki pargis tegutsevat tivolit. Kõige muljetavaldam ataktsioon seal oli tasuline peldik, mille põrandale sittumine oleks andnud kohale nii parema väljanägemise kui ka paremini lõhnavama õhu. Teiseks olulisemaks leiuks oli gravitatsiooni, tsentrifugaaljõudu ning helireostuse seadust eirav atraktsioon, mida kuidagi ei tihkaks nimetada Ameerika mägedeks. Heal juhul New Yersey mägedeks (ning teadjamad juba teavad, mis osariiki USA-s selle riigi kaenlaauguks kutsutakse)
Moskva mõjus kordades meeldivamalt autoaknast, mida juhtis Maarjamaa poeg Kurim (uksekood alt 158 ¤ 6457). Võibolla oli asi selles, et kolmerealise tee viiendas reas 110-ga sõitmine lihtsalt sundis positiivsemalt mõtlema. Aga eks tänamatut ning vähetasustatud kõrvalrolli mängis ka see, et Moskvas lihtsalt on üht-teist näha ja omal nahal kogeda, aga jalgsi on seda ilma seitsme penikoorma saabasteta väga raske teha.
Kaasliiklejaid vaadates jäi mulje, et kui sul ei ole musta suuremat sorti autot (Volga, S-klassi mersu, 7-seeria BMW), siis sa ei kvalifitseeru liiklejaks ning oled auastmelt kusagil hobuse ja trolli vahepeal. Võid siiski kasutada signaali, kuid mitte mingil juhul esi-, taga- ega suunatulesid. Küünarnuki õueshoid küljeaknast on siiski lubatud.

Nüüd oleme rongis. Avatud uutele ideedele ja senitundmatutele kõhuhaigustele. Kaasa on ostetud vett, vilet ja viina. Kuna eesootavate sõidutundide arv on suurem kui mõeldagi julgeme, siis leevendame lööki ohtrate mölina- ja viinadoosidega, konservi-inventuuri tegemise ning kõiksugu kirjasõna sisseahmimisega (kuigi, vähemalt esialgu tundub viina sisseahmimine tõhusam löögi adsorbaat)
Nagu aimata võib, on seltskond vahepeal täienenud ning näeme endi keskel nüüd ka Taavetit, Steni ja Otti. Nad tunnistasid üles, et olid juba Tallinn-Moskva otsal natuke viina joonud ning sibulat ja konservi söönud ja selle andsime neile kohe andeks.
Praegu käime kordamööda restoranvagunis erinevate asjadega manustamas ning ühtlasi baaridaami abiga avardamas oma piire selles, kui kole võib olla üks naisterahvas. Tegelikult peaksime talle tänulikud olema, kuna ta leevendas märgatavalt vahel reisil ilmnevaid „Noormehest-on-sirgunud-mees“-tüüpi mõtteid ning oli tegelikult üsna sõbralik isend. (Ja ikkagi tahaks siinkohal kasutada võimalust ja saata persse kõik need, kes ütlevad, et väline ilu pole tähtis. Minu jaoks jookseb igatahes piir tsipake enne seda, kui rinnavoldid on tagantpoolt vaadates näha)
Kuna rongisõit on parajalt segane kogemus, ärgu hea lugeja pahandagu, kui järgnevad mõttekillud tunduvad pisut kaootilised:
• Ma polnud kunagi varem näinud korraga nii palju konserve kui kaasavõetud provianti vaadates. Momento Mori kõigi nende räimede, veiste ja täies elujõus sigade nimel, kelle eluküünal meie reisi õnnestumise nimel kustutati kui leegid viieaastase Tiina (nimi väljamõeldud) sünnipäevatordil.
• Just praegu rong peatus jaamas, kus tänavatel pole nimesid. Tjah, tegelikult pole ka külakesel endal mingit nime peale lakoonilise tuletise rongi odomeetrilt – 260 km (Moskvast). Inimesed kannavad riideid, millel olevate logode omanikud pole selle eest saanud kopikatki, kuulavad muusikat, mis ei tee rikkamaks ühtegi lauljat ega lauljatari, müüvad tilli, pirukaid ja mureleid, mille arvelt emake Venemaa ei rikastu karvavõrdki ning näevad välja väga koomilised, ilma et ükski tsirkuseomanik sellest kasu saaks. Vene majanduse eripärad..
• Panime igavuse peletamiseks asjadele nimesid. Näiteks see reisikiri võiks olla Suvorovi nimeline. Veelgi enam, selle lugemine võiks olla Kutuzovi ämma (kes oli paks nagu piibel) nimeline.
• Avasime muuseas just viinaonu ja võtsime ühed Ventspilise terviseks. Vorstinahad, tühjad pudelid ja muu tühja-tähja viskame kordamööda kas aknast välja või viime V.I. Lenini nimelisse prügikasti, kust vagunisaatja selle ise aknast välja loobib.
• See Narvas veedetud päev, millest sutike maad tagasi juttu oli, oli rongisõiduga võrreldes vägagi sisukas. Kui ma poleks enne kogemata vürtsitatud sealiha konservi oma magamiskoti peale ümber ajanud, poleks ma täna tundnud ühtegi emotsiooni. Mõtlen kadedusega esiisade peale, kes sama teekonna loomavagunites läbisid – nemad võisid aega sisustada muretsemise, nutmise või lootmisega, et äkki nad on varsti kohal. Meie teame kahjuks liigagi täpselt, mitu ööpäeva veel sõita tuleb.
• Konserveerisime äsja oma kupee. See tähendab, et ajasime ta konservihaisu nii täis, et seda kuute kuupmeetrit ei peata nüüd enam hõbekuuligagi kinni. Aitäh tublidele spetsialistidele, kes lihaloomade võimeid proovile pannes leiutasid „Vürtsitatud sealiha“ konservi!

Neljapäev, 3. juuli

Õhtu on peaaegu käes. Olen hetkel ainus meist neljast, kes pole täna veel sittagi teinud. Kõik teised tegid selle juba ära. Ja kuna rongi räpases, aga selle eest edasi-tagasi-üles-alla loksuvas peldikus nö. Joonase lähetamine pakkus kõigile väga palju elevust, oleme päev otsa teenud nii palju selleteemalisi nalju, et meie kupeed võiks vabalt pidada Eesti väljaheitekoondiseks.
Aga eilsest õhtust võibolla natuke. Ootasime Taaviga parasjagu tagasi kamraade, kes olid läinud restoranvagunisse salatit tegema, kui ukse tagant hakkas kostma hirmsat kolinat ja kraapimist. Ukse paotudes ilmus nähtavale Sten, kes oli veidi kreenis ning kelle pilk oli sama selge nagu Rüütli iseseisvuspäeva kõne. Varsti järgnesid Ott ja Taavet – kolmepeale oleks nad Wismari valvearstidele olnud üks huvitav ja palju tööalast väljakutset pakkuv case. Sõnadetulvast selgus, et juba mainitud restoranvaguni kaunitar oli noorsandidele oma sünnipäeva puhul konjakipudeli ja muud head-paremat lauda toonud. Kui tema külalislahkusele midagi ette heita, siis võibolla seda, et heldele žestile järgnes arve, suur nagu puri. Aga noh, ega 2000 rubla suvalise Moldaavia brandi eest polegi ju teab mis palju. Elamustest tulvil Sten ja Ott siirdusid õige pea tahenema laealustele riiulitele, mida mõned naljahambad kutsuvad vooditeks. Meie ülejäänud jäime edasi istuma, ja kuna kolmekesi oli kuidagi kõle, kutsusime neljandaks laua äärde ühe viina koos paari vorstiga. Intelligentne vestlus võis alata. See sujus täitsa ludinal, aga millegipärast avastasime õige pea, et oleme täis nagu snautśerid. Et kahjustusi meeldejäävamaks muuta, paterdasime Taavetiga partide kombel korduvalt restoranvagunisse ning tegime mitu mitu külma õlut. Käisime ka ekskursioonil platskaardi-vagunis. Kindlasti on nähtu kirjeldamiseks vene keeles palju sobilikke sõnu, kuid emakeeles jääb midagi nagu puudu. Näiteks õhu kohta võiks öelda „huvitav“, aga võiks öelda ka „kokteil sibulast, higist ja süsihappegaasist, kaunistuseks õhuke hapnikuviil“. Inimesed magasid risti ja põiki, nagu oleks äsja lõppenud kütkestav orgia – asjaosalisteks põhiliselt sapakasuuruste tissidega baabushkad ja triibuliste särkidega ebamäärases vanuses mehed, kellel ka magades sigaret suus. Kaine peaga sinna tagasi minna ülejäänud rongisõidu jooksul ei julgenud.

Reede, 4. juuli

Tänane päev on vähemalt sama sisukas kui eilnegi. Pessimist ütleks võibolla sama sisutu kui eilne, aga kuna väiksemgi pessimismi-ilming vallandaks kupees kohe enesetappude laine, jääme praegu selle „sisuka“ juurde.
Kuus vagunit eemal asub puhastustuli. Purgatoorium, ütleksid selle kohta rohkem haritud inimesed. Seal müüakse ülevalt koonjaid tumedast klaasist torusid, milles leiduv aine aitab reisivaegusi leevendada. Äsja saabusid puhastava leegi juurest Taavi, Ott ja Taavet, kelle nägu on nüüd hoopis lõõgastunum kui minu või Steni oma. Jällegi, mõned vanamoodsad tähenärijad ütleksid selle kohta „puhta purjus“, aga ma ei süüdista sellist elementi – nad pole lihtsalt rongiga läbi Venemaa sõitnud.
Pesematuse aste on juba saavutanud taseme, kus palavusest voolav higi teeb puhtamaks, mitte vastupidi. Edaspidi suhtume kõiksugu sõjamonumentidesse hoopis suurema respektiga, kuna kaevikutes roomavatel soldatitel pole ju isegi mitte ameerika mägede stiilis kemmergut ning kuudepikkuse järelmaitsega vett väljastavat kraani.
Kaardi peal oleme liikunud tubli kämbla võrra. Kahju, et kämbla võrra liikumise hind oli antud kontekstis päevadepikkune olesklemine aknaga ümbrikku meenutavas ruumis. Kui nii võtta, on 6000 km katmine rongis väga huvitav kogemus. Ainult et edaspidi olen huvitavate asjadega valivam.
Kuskil päeva keskel või eelmise lõpus (ajaarvamine ja pühapäevahommikune Kört-Pärtli särk on antud hetkel üsna sarnased) sain teada, et mulle pakutakse uut töökohta. Näos ei liikunud ükski lihas. Hakkasin mõistma, miks vagunisaatja tegemistes pole hinge ega hoogu. Rongis on oluline ainult see, kui kaua on jäänud sihtpunktini. Kõik muu on, kasutades kohalikku kõnepruuki, poohui.
Nüüd veel vahepala purgatooriumivagunist, kus kolmik meie seast vahepeal käis. Seal oletseb lisaks auto alla jäänud suure konna sarnasele baaridaamile ka Gena. Gena on mees, kellel on väga särav naeratus. Sellel pole muuseas vähimatki pistmist suuhügieeniga, lihtsalt ettevõtlik hambaarst on asendanud kõik hambad kulla (esimesed) ja hõbedaga (ülejäänud hambad). Taavi terav silm märkas köögis ka abitöölist, kelle kleidiga oleks tema sõnul saanud katta mudeli T65. Muuseas, ta ei mõelnud Ericssoni mobiiltelefoni mudelit, vaid N Liidu võimsaimat lahingutanki. Minu pool sekundit kestnud illusioon napis seelikus imekaunist kokatibist haihtus nagu miljonid Eesti Pangast.

Laupäev, 5. juuli õhtu

Selline tunne on, nagu oleks ma siin rongis juba väga kaua olnud. Aastaid. Tundub, justkui mu isa oleks olnud vedurijuht ja ema vagunisaatja ning lapsena oleks ma Mustamäe paneelmaja hoovi liivakasti asemel mänginud uriinist ja õlist läbiimbunud kividega Venemaa lõputute perroonide vahel. Kirjutamiseks pole mingit isu. Võibolla sellepärast, et absoluutselt millestki pole kirjutada, aga võibolla on sellel mõni teine, sügavam põhjus. Ma ei taha küll masohhistina mõjuda, aga iseendale kui selle reisi loovjuhile tahaks küll praegu kõva tohlaka anda. Huvitav, kas ka reisikaaslastel on see tohlaka mõte peast läbi käinud? Igaks juhuks ma parem ei vaata neile praegu otsa ja teesklen, nagu oleks midagi jube huvitavat kirjutada.

Pühapäev, 6. juuli

Täpselt samamoodi nagu esimene valguskiir valgustab dzunglit kolmapäeva hommikul ja toob endaga kaasa elu, mõjus meile see, kui rongiaknast hakkasid paistma Irkutski kivist, puust ja õlest hooned. Une- ja pohmeluserähmased, nagu me seal olime, ei saanud me esialgu arugi, missugune õnn meile sülle oli langenud. Ei enam roostevabast terasest peldikupotti, kus on tärganud uus orgaaniline elu! Ei enam rattaid, mis teevad rat-tat-taa! Ei enam ettekandja sajakiloseid rindu eluruumi ahistamas! Ei enam vestlusi nägemusi nägevate ukraina meestega, kes tamburis suitsu tehes mulle uppumissurma ennustavad! Maa!!!
Hotell oli üllatus, ja seejuures meeldiv selline. Oli põrand, lagi, seinad ja puha. Isegi vann koos dushiagregaati meenutava aparaadiga oli, ja mingil põhjusel nõrises sealt selget puhast vett. Olime oma õliste juustega kaetud aju tagasoppides juba ette leppinud mõttega, et peame ööbima ühikatoas, kus on üks dushsh koridori peale. Sel juhul oleksime kõik kiljudes pesuruumi jooksnud, ja sealt oleks välja pritsima hakanud hunnituid shampooni- ja hambapastajugasid. Aga, nagu juba aimata, lahenes olukord hoopis vähem rõvedalt.
Pärast põhjalikku kümblust läksime ennast Irkutskile tutvustama. Jõudsime nii sinna kui tänna. „Sinna“ all mõtleme täiesti korralikku ning Välismaad meenutavat kesklinna ning väikest laevaekskursiooni. „Tänna“ all seevastu aga piirkonda, mida ilmselt ka miilitsate tallad ei usalda puutuda. Näiteks turutaguse platsi kant oli selline, kuhu isegi varjud julgesid meile järgneda alles paarkümment meetrit tagapool. (Ise närviliselt ringi piiludes ja suitsu kimudes).
Ja nüüd istume me hotellirestorani nurgalauas. On ülev meeleolu ja ettekandja peab nii tihedasti meile viinapudeleid lauda tooma, et vaesekese laup juba leemendab. Harmooniat rikub ainult üks sekka tellitud Rumeenia cabernet sauvignon, mille ainus hea omadus on see, et ta peletab kahjureid eemale, näiteks kärbsed lahkusid läkastades kogu hotellist.
(käsikirjas muutub käekiri kuidagi segaseks)A mis ma siin nüüd seletan. Õige pea laudaistumise järel hakkas meid karistama karaokelaulja. Üks noor daam laulab ka just praegu. Ta vist ei naerataks nii palju, kui ta vaid teaks, et me aplodeerime tema rindadele, mitte lauluhäälele ega kuritegudele, mida ta saatis korda inglise keele foneetikareeglite vastu. (käekiri muutub loetamatuks)

Esmaspäev, 7. juuli

Kuna maks ja neerud võtsid alates mingist hetkest kogu kehas leiduva energia, katkes käsikirja kirjutamine eile nagu saabliga lõigatud. Hommikul olid kõigil näod veidi loppis, ja Taavetil oli parem käsi villis. Häbeliku näoga seletas ta hommikusöögilauas midagi sigareti valet pidi kättevõtmisest. Kolleegid noogutasid mõistvate nägudega – teame neid sigarette, teame.
Legend käib, et eilne õhtu sai läbi ainult seetõttu, et südaööl suleti restorani köök. Ja hea, et see suleti, sest muidu oleksime siiamaani seal ja telliksime 55-krooniseid viinapudeleid läbisegi Rumeenia veiniga, millel on hapukurgi lõhna- ja maitseomadused. Kokkuvõttes niitis see Rumeenia peedi combo meid nagu vikat naati. Siuh! ja olimegi puupüsti täis. Õhtu lõpetuseks arvasime, et oleme ikka jube kõvad mehed, et siia Venemaa otsa puhkama tulime ja Sten lubas Taavi niplid kirehoos krussi keerata ning Kuku raadio lainele häälestada. Vallatu, nagu ta meil on.
Kirjutasime end hotellist välja, saime tagasi passid ning kohtusime Leonidiga. Giid Leonid osutus inimeseks, kelle kohta võib kõhklematult öelda käbe mehike. Ta istus pärast ohtrat käesurumist reipalt mikrobussi juhi kohale, aga kuna tema põhianne oli seletamine ja organiseerimine, oli ta enda kõrvale kavalasti paigutanud mitte ainult sohvri, vaid ka rooli ja muud olulised nublakad. (Nendele, kes matsu ära ei jaganud – buss oli parempoolse rooliga)
Puitarkitektuuri muuseumis said Siberi asjad kohe palju selgemaks. Esiteks see, et buriaadid ehitasid alati maja ukse lõunasse ehk päikese suunas, sest seestpoolt vastu kirgast valgust tundub kellegi sisenemine väga efektne. Ja et kindlusküla ette pidi alati olema ehitatud väike kirikukene, sest siis ei pidanud igasugu tobusid jumalasõna kuulamise ettekäändel külla sisse laskma. Ning et kuna tööstusrevolutsioon puudutas põhiliselt terast ja keraamikat, siis suveniire vorbitakse ikka veel käsitsi. Loodusmuuseumis lisandus teadmistepagasisse ka tõik, et Baikalist kütitakse igal aastal 10000 kohalikku hüljest – kuna lojustel puudub Baikalis loomulik vaenlane, on nad läinud väga ülbeks ja kipuvad kaluritelt võrkudest kala ära sööma neilt neilt suitsu pommima. Ja et kuskil kilomeetri sügavuses elab kala, kelle keha koosneb 43% ulatuses puhtast rasvast, seda ka rannahooajal.
Ka elu ise andis meile ühe õppetunni. Kuskil ei kohanud me ühtegi normaalselt haukuvat koera – igal pool mõistsid inimese parimad sõbrad vaid gav-gav teha.
Listvjanka, kuhu saabusime, on ühest pikast tänavast koosnev küla seal, kus Angara jõgi otsustavalt Baikalist lahkub. Peamine vaatamisväärsus oli keskne plats, kus müüakse surnuna suitsu sees hoitud järveelanikke, keda asjatundjad maitsvateks kaladeks nimetavad. Meie ei nimetanud neid millekski, lihtsalt sõime neid sellisel moel, et kahte lehte lendav soomuste ja kalapeade pilv jättis eemalt üsna kimalaseparve mulje. Täitsa roogitavad räimed olid.
No ja siis oli seal veel suveniirimüüja Katja, kes minult pärast mõningast „kust sa pärit oled“-juttu küsis, ega ma temaga abielluda ei taha. Mhh? käis peast risti-põiki läbi. Keset imestust hakkas kuskil sees hakkas tööle sisekontrolli osakond, kes ütles, et lähteandmeid tuleks puuduliku keeleoskuse tõttu veel kontrollida. Peaaegu sama hästi oleks see võinud tähendada, et „kisub vist vihmale“ või „ehk sooviksite näha seda kivist tehtud suveniirkammi“. Niisiis tema küllakutse kuskile 16 km kaugusele langes kahtlevale pinnasele ning tõde jäi välja selgitamata.
Aga nüüd peasüüdlasest endast veidike, ehk siis Baikalist. See järv on igast küljest Suur. Vesi selles on aga väga külm, täiesti võrreldav nädalaid sügavkülmas hoitud ning äsja välja sulama tõstutud mureliga. Baikalis pidi loksuma viiendik maailma mageveest. Et saada selgemat sotti, rentisime endale tunniks kena madrusepoisi – oh seda rõõmu, mis siis järgnes! Ja et sa valesti aru ei saaks, siis olgu öeldud, et madruse rentisime koos kaatriga. Väga tüüne tripp, ütles Sten targasti, kui olime 13-kesi pardale roninud ning hakkasime ühte osa reisiseltskonnast (põhiliselt neid, kes olid uimedega) isukalt ära sööma, ise mööda kaljudega garneeritud Baikali kallast kulgedes.
Enne kui une-Masha tuppa lasime, proovisime magavat Otti ühe kohaliku oravaga paaritada. Eksperiment oleks peaaegu õnnestunud, aga viimasel hetkel ütles sabaga loom, et tema välismaalasi ei teeninda. Meie unistus pähklitest toituvast inimesest purunes tuhandeks killuks. Taavi neelas vihaga pitsi viina ja vaksajagu kohalikku küünalt.

Kolmapäev, 8.juulil (võibolla eksin päevaga, mingi hetk läks ajaarvamine sassi)

Oleme mikrobussis ja teel Olhoni saare poole. Mäed tee ääres muutuvad aina kõrgemaks, teeaugud suuremaks ning juhi sõrmenukid vastavalt aina valgemaks. Sõiduteel on näha uusi liiklejaid. Nende eritunnuseks on lehmanahast kostüüm ja altkulmu jõllitav pilk. Giidi sõnul on need lehmad ja nad annavad piima.
Peatuse ajal ronisid uksest sisse mõned Siberi parmud. Noored, tugevad isendid, musklid kitiinikihi all mänglemas. Ott äigas neile paar korda rusikaga, aga see ei teinud elajatele muud kui ajas nad ainult vihale. Siis lajatas mees paksu raamatuga, ja „7 harjumust“ on ikka niipalju väärikas teos, et võttis kiskjad korra oimetuks. Paari jalahoopi veel, ja vereimejate eluküünal saigi kustu.
Sõitsime läbi Võru-suurusest linnakesest, mis koosnes palgist tehtud aukudega ristkülikutest, mida vilka fantaasiaga inimesed ilmselt majadeks nimetaksid. Majade vahel liikusid harmoonias linnakese elanikud – burjaadid, kitsed, lehmad ja 4-veolised autod. Paistis, et siinkandis on kõik võrdsed – keegi ei vaataks viltu, kui mees tahaks endale kaasaks võtta näiteks kenade pikkade jalgadega vissi või hoopis villise.
Huzhiri külla jõudsime kohale poole seitsme paiku õhtul. Meid tervitasid vihmapiisad. Pidime rusikasuuruste piiskade vahel põigeldes endale välja valima öömaja; valisime sellise, mille hoovis oli pori mõõdukamalt kui mujal.
Küla ise oli sama suursugune nagu pajuvõsa. Peatänav oli küll 30 meetrit lai ja nelja sõidureaga, kuid need rajad olid tõenäoliselt maha märgitud väga purjus peaga. Sajad UAZ-ide ja külgkorviga Mossede rattad olid hoolitsenud selle eest, et tee oleks ka reljeefilt mitmekesine. Võtsime kohe omaks kohalike põhitegevuse – läksime poe ette õlut libistama ning mööduvate sohvritega pikki pilke vahetama.
Kalurimaja perenaine võttis nõuks meile tõestada, et Venemaal pole elu üldse nii halb kui lehes kirjutatakse. Kui ta viu ja vops kausse hakkas lauda tooma, võttis maad vaikus, mida katkestasid vaid matsatused ning tige urin, kui võõras käsi kellegi taldrikule liiga ligidale liikus. Tulemus – sõime ennast nii täis, et isegi nätsu närimine tundus pärast selgelt liiga rammus kogemus olevat.
Post-õhtusööksel rammestushetkel läks jutt ka kojumineku peale. Taavi mõte mitte rapsida, vaid oodata, millal tsivilisatsioon ise kohale jõuab ning sellele lihtsalt serva peale istuda, pälvis tormilise aplausi.

Kolmapäev, 9. juuli

Päev oli tohutult sisukas, seda vähemasti niipalju, kui kohalikud olud võimaldasid.
Hommikul käisime rannas ning esimest korda Baikalis ujumas. Vesi polnud põrmugi jahe, pigem sigakülm. Rand ise oli imeilus – lausa uskumatu, et 4-kilomeetrine liivariba ja seda ääristavad maalilised kaljud (mudel KC-12) valmisid 1960. aastatel ühe väiksemat sorti töölisbrigaadi käe läbi kõigest ühe suvega. Samas, kui mõelda, et sama sajandi alguses valmis paari nädalaga Baikali jääle 40 kilomeetrit Trans-Sibirskii raudteed, mille ettemääratud saatus oli kevadel järvepõhja sulada, pole imestada midagi.
Tegelesime ka praktiliste asjadega. Näiteks leidsime endale kalasadamast laeva, millega esmaspäeval 200 km kodule lähemale sõita. Testiks tegime tunnise kruiisi, mille jooksul laev kordagi ei uppunud. Taavi täpsustas veel mootori päritolu (muuseas, tegu oli tankimootoriga), seerianumbri, väändemomendi ja kõrguse merepinnast, peale mida lõime mõtlikult käed.
Nüüd on paras aeg tutvustada kalasadama ainukest püsiasukat. Tegu oli härrasmehega, kelle kohta ma küll palju ei tea, kuid oletan, et talle meeldib aeg-ajalt mõnusa napsiga ennast kosutada. Peaasjalikult just sellepärast veetis ta kogu oma aja keset platsi, kus veoautod kala peale laadisid, ennast kaineks magades. Ühekorra õnnestus teda ka teadvusel olekus näha. Nägemine oli küll ilmselt ühepoolne, kuna kulmude alt paistev pilk oli nii udune, et mul tekkis korraks tunne, et oleme Londonis. Ja muidugi soeng! Fashion TV Hair weekendil oleks sealt ühe päevaga rohkem manti võtta, kui terve kevadega Milanost. Elagu fresh-out-of-yearlong-delirium-look! Mehel oli ka hulgaliselt järgijaid, põhiliselt kohalikud kassid ja koerad. Pimeduses kobajad nimetaksid neid lihtsalt kasimata tokerja karvaga elajateks, aga ega tõelist kunsti polegi kerge mõista. Za isskustvo!
Olkhoni saare muuseum, mida sadamast naastes külastasime, osutus kolikambriks, kuhu kunagine koolmeister oli lasnud külarahval tuua oma vanad nõud, jaanitules söestumast keeldunud voodid, vähekasutatud fotod ammu surnud inimestest ning rannast leitud kajakate laibad. Julgustan kõiki nüüd ja edaspidi oma keldriboksi külastamise eest 30 rubla küsima.

Reede, 11. juuli

Eilne päev möödus kiiresti nagu vilkuriga auto. Hommikul rentisime UAZiku, et külla minna Kolmele Vennale ja kellelegi vanataadile nimega Haboi. Hiljem osutusid need mõlemad hoopis maalilisteks kohtadeks saare põhjatipus. Olime pettunud, kuid 200 meetrit püstloodis vahutavasse vette kukkuvad punakad kaljud leevendasid seda märgatavalt. Prosta fantastika! Põhikoolifüüsika muutus hinnatud valuutaks, kui hakkasime välja arvutama, kui kõrged need ikka tegelikult on. Viskasime aga kivitükke alla ja lugesime sekundeid. Arvutasime välja küll kaljude pikkuse, keskmise tiheduse, elektrijuhtivuse ning keskmise temperatuuri kajakate suhtes, kuid kõrguse osas pidime jääma uskuma kohalikku turismikirjandust.
Viisi, kuidas UAZik üle muda ja liivamasside kulges, oli algul väga mõnus ja eksootiline kogeda, kuid ekskursiooni lõpupoole meenutas see lihtsalt ostukärus sees Väikesest Munamäest allasõitu.
„Koju“ jõudnult läksime tutvuma Huźiri küla lõunaosaga. Inimene, kes oli siin tänavatele nimesid pannud, oli ilmselt olnud õnnistatud andega tunda suurt respekti puulobudike vastu. Näiteks lehma-alleega ääristatud uulits, mille keskel asus mudane lomp, oli Lenini tänav. Sellega võrreldes oli Pushkini tänav hoopis kehvas seisus, sest seda marsruuti vältisid isegi lehmad. Nojah, iseendast asus seal ju palju objekte, mis võiksid suurt poeeti meenutada, eriti kui meenutaja on oopiumiuimas.
Perenaise järjekordsest toidurünnakust (puljong, praetud omul, bliinid) uimastena hakkasime viina jooma ja kaarte mängima. Taavi, kes viimast tegevust muidu vältis, oli selgelt häiritud sellest, et peab lauale panema vodkakruusi ja tegema käes ruumi kaartidele. Tema avang tuli siiski vägev. Kõmisev bariton küsis: kas poti on kuus? Niimoodi vastased kangeks ehmatanud, saavutas ta nagu naljahtelles viienda koha.
Õhtu jätkus. Segasime endale plastpudelitesse viinast, kaasasolnud Vana Tallinnast ja mahlast kokteilid, mis niitsid nii, et oleks lagedaks teinud ka väiksema kaerapõllu, ja läksime poe ette laiama. Julgestuseks võtsime kaasa perenaise koerakutsika, kelle ülesanne olnuks ohu korral kartmatult vaenlase peopesa lakkuda. Kui olime poe ees juba parasjagu istunud ja nii mõnegi uue tuttavaga kohtunud, mõtlesime, et oleme pigem kavalad kui võitmatud ning naasesime oma aedikusse.
Hommikul võtsime kotid selga ja jätsime küla mõneks ajaks seljataha. Tee viis meid kauni rannasopiga varustatud kohta umbes viis kilomeetit põhja pool. Kuna midagi oli tüüne reedeõhtu veetmiseks ikkagi nagu puudu, läksid Otets, Malõsh ja Taavets (kuidagi sujuvalt oli igaüks saanud endale uue, suupärasema nime) shoppama. Nad naasesid hulga õllede ja motolavkast (pood polnud mitte bussis, nagu vahel kombeks, vaid mööduva motika külgkorvis) ostetud seitsme surnud omuliga. Uued seltsilised lasime lõkke äärde sooja, mispeale need kohe iseäranis isuäratavateks muutusid. Sõime oma uued kaaslased pikemalt mõtlemata ära, asitõendid nagu näiteks sisikonnad ja pead viskasime Venemaa õhuruumi, kust kajakate pataljon võõrad objektid kohe lennult kõrvaldas. Pärast kosutavat õhtusööki- ja jooki suundusime telkidesse, mis asusid umbes kuue meetri kaugusel Baikali lainepiirist.

Laupäev, 12. juuli

Ärkasin tundega, et keegi jälgib meid. Pistsin ettevaatlikult pea ukse vahelt välja ning vastu vaatas suur pahur karvane nägu. Esimene mõte oli, et näe! Sten või Taavet on ka üleval – mõlemad olid loobunud raseerimisest ja selleks ajaks juba üsna habetunud. Hoolsam vaatlus tuvastas siiski hoopis lehma. Piimaväljastaja oli ilmselt meid hommikusöögile kutsuma saadetud. Karovõ uvazhajem, nentisime ja vantsisime sööma.
Järgmise öö otsustasime veeta jurtalaagris, kuna see asus ilusas kohas ja seal on kena teenindav personal. Ka asjaolu, et jurtalaagris asus peldik, milles asuvast valgest keraamilisest kentsaka kujuga toolist voolas läbi puhta veega ojake, ainult kinnitas meie õiget otsust. Taavi teadis rääkida, et see on vesiklosett ning ma olen sellistega oma eelmises elus ka varem kokku puutunud, kuid ma ei jäänud seda lorijuttu uskuma.
Tegelesime päeva jooksul kolme asjaga. Esimene oli teada-tuntud eimidagi tegemine. Teine oli mootorrattaga õlle järgi käimine, mille kohta liigub ringi legend, et kui Taavi proovis Uraali nokka tõsta, siis vastu kõiki ootusi see tõusiski. Ott evakueerus vastu tahtmist välgukiirusel, samal ajal kui külgkorvis paiknev Taavet jõudis jääda pooleks sekundiks mõttesse, miks küll sohver kraavi poole kihutab. Aga õnneks juhtus õnnetus teel õllepoodi, nii et ükski pudel ei saanud vigastada. Ah jaa, turistid ise jäid ka terveks.
Kolmas linnavurlede lõbustus oli sõit hobustega. Taavi sai tuunitud sportvariandi, kelle ainumaks sooviks oli viie minutiga saare põhjatippu jõuda. Sõrmenukid said tal selle ühe hobujõu taltsutamisega päris heledaks. Sveni suksu seevastu oli sama käbe nagu Ontika pank. Ükskõik, kuidas vaene mees ka elajat ei innustanud, liikus see ikka tigude kiiruskategoorias. Ja mina isendi, kelle kohta võiks öelda „huvitava karakteriga“. Et teda liikuma saada, läks vaja sama suurt vastassuunalist jõudu, täpselt nagu Newton ennustas. Praktikas nägi see nõks välja nii, et üks noor daam sikutas eest, keegi noormees utsitas piitsaga tagant ja mina tagusin sadulas oma kannad vastu hobuse ribisid lömaks. Pärast kümneminutilist külma käivitust oligi sel kapjadega kährikul motivatsiooni sedavõrd, et astus esimese sammu. Ja olgu öeldud, et see oli väike samm hobusele, aga suur inimkonnale, ning edasine minek oli juba libedam. Traavisime Taaviga järveäärse imeilusa kalju otsa, Sten paarsada meetrit tagapool oma transpordivahendile selgitamas, et tal oleks ilus oma kolleegidele järgneda, ja seda kohe täna. Alles siis, kui Malõsh oli uljad hõiked mehiste kannahoopidega sünkroniseerinud, hakkas ruum sellist traavi laskma, et tema mehelikkusest jäi järele ainult mälestus.
Kena päeva lõpetuseks tegime sealsamas laagris peatuvale Moskva võistkonnale võrkpallis pähe sellise ägedusega, mida pole nähtud juba Vabadussõjast saadik. Käsikäes siirdusime nüüd siia lõkke äärde õlut neelama. Lõppegu nüüd kirjatöö ja alaku pidu..

Pühapäev, 13. juuli

Eile kuulasime otse laagripersonali suust legende ja jutte Baikali kohta ning tutvusime Irkutski missidega. Tõsi, tiitli võitmiseni on neil veel hea mitu aastat, aga ka nende praegune nägu ja tegu tegid meid üsna närviliseks. Sten ja Taavet vedasid koguni meeltesegaduses kihla, et jõuavad Tallinna lennuväljale habemetega ning ilma juusteta.
Mingiks hetkeks sel sumedal suveööl olid lõkke äärde jäänud ainult mina, Taavi ja mainitud kolm noort kaunitari Anja, Veronika ja Liza. Varsti tegid pliksid ääriveeri juttu, et tahaks magama minna, aga neil on jurta kole külm. Meie kui kuumad Eesti poisid teadsime kohe, mida see vihje tähendab. Läksime tõime oma jurtast vajaliku varustuse, siirdusime koos neiudega veidi kohmetult nende elamisse ning .. läitsime tütarlaste ahju tule. Seda siis sõnasõnalises, mitte ülekantud tähenduses. Ja siis kohe magama.
Pühapäeva veetsime, nagu neid ikka veedetakse – puhkasime ja lõõgastusime. See oli tore vaheldus kogu sellele stressile ja sagimisele, millega reisi ajal kokku olime puutunud. Käisime Taaviga kajakkimas, aga teistel läks päev vett vedama. Selles mõttes, et neid veeti kaatri taga kummirõnga külge klammerdunult mööda vett. Sveni väitel oli see tema viimase kahe nädala kõige erootilisem elamus.
Õhtul ootas meid Siberi saun ja sellega kaasnev puhas kuiv tunne. Mina olin sel päeval karske (kohalikes oludes tähendab see, et piirdusin kahe õlle ning paari pitsi viinaga), teised võtsin natuke napsu ka ning juttu jätkus kauemaks.

Esmaspäev, 14. juuli

Hommik algas järjekordse sadamaskäiguga. Meie eesmärgiks oli proovida leida õhtuseks sõiduks selline alus, millel oleks rohkem navigeerimisvahendeid ja samavõrra vähem viina norivaid purjus kapteneid. Nimelt, käimas oli kalurite päev ning meie kokkulepitud aluse kapten püsis püsti ainult juhuste kokkulangevuse tõttu. Küsimustele, kas tal päästevahendeid, vastas ta, et üks väga toimiv nõks on kivi jala külge sidumine – siis ei pea külmas veel lainetesse rabelema jääma. Plaanimuutus suurendas küll reisikulusid 400 krooni võrra per nägu, aga üheskoos otsustasime, et meie elu on rohkem väärt, küündises mõne meist puhul koguni 500 kroonini.
Praegu istume kaatri ahtribaaris nagu mingid feodaalid. Paneksime praegu suht väikese pingutusega kinni telemängu „Mida head saab 500 dollari eest“. Meie all on 23 meetri pikkune roheline laineneelaja Burmeister, meist vasakul on Olkhoni kaljune serv ning paremal on Euraasia manner ja loojuv päike. Iga natukese aja tagant käib laevapoiss Sergei küsimas, kas meil on kõik korras, ja isegi kui on, toob ikka teed või ronib ahvi osavusega masti otsa mumifitseeritud soolase kala järele. Leppisime üksmeelselt kokku, et elul ei ole eriti viga. Just praegu võtsime külmkapist kiitva mõmina saatel ühe viinaliitri, keerasime tal kaela kahekorra ja saatsime ta viimasele pikale teekonnale. Vene viin oli, muuseas. Otsustasime ka, et täna palju ei võta, kuna homme on tööpäev.

Teisipäev, 15. juuli

Eksisin. Päris korralik viinasaak oli eile. Taavet läks tülli oma kõhuga, ja kui isegi viin seedetraktis toimuvat möllu kontrolli alla ei saanud, võttis ta oma maol käest kinni ja talutas ta kajutisse magama. Mina kodustasin juba kuuenda pitsiga möödamineva kilgi ja võtsin ta oma pähe elama, ise rõõmust tantsu ja laulu lüües. Aga vaata Taavi, Oti ja Sveniga oli viinakuradil hoopis suurem plaan. Nagu üks mees viskusid nad viinapudeli kallale ning rebisid sealt hammastega mahlaseid suutäisi. Kui Ott vahepeal ka hinge tõmbas, siis Taavi ja meremeheks maskeerunud Sten olid Flagmanil (populaarne vene viinamark) kallal nagu hagejad. Tegevust saatis neljahäälne laulmise imitatsioon, mille käigus selgus, et me ei tea peast ühegi laulu sõnu, viisist rääkimata. Ja loomulikult toostid. Alguses olid need päris mõistlikud: Za Baikal! või Za isskustvo!, aga hiljem sattusid sekka ka Za danije! ja isegi Za Jets!
Hommikuks olime mingi juhuse läbi saanud kaineks. Püüdsime endale Baikalist pool ämbrit harjuseid ning lasime need Sergeil endale ära smoorida. Vot see oli tore! Kui peaks seda fiilingut kuidagi iseloomustama, siis minu meelest võrdus see kell seitse hommikul kaatris ülestõusmisega ja maailma suurimast mageveekogust endale hommikusöögi püüdmisega. Ära märkimist väärib metoodika – laev toetas vööri vasti kaldakaljut ja jättis mootori pooltuuridel tööle. Sinna vahusesse ja diislisuitsusesse vette viskasime siis õnged, mille konksu otsas oli tükike porolooni. Kuidagi ei suutnud aru saada, miks küll kalad niimoodi sõna otsese mõttes õnge lähevad – ilmselt oli põhjuseks uudishimu näha inimesi, kes nii idiootlikul viisil kala püüavad.
Õhtu veetsime Buhta Pechankas (tõlkes „liivane rand“), mida maailma mittenäinud inimesed ka Siberi Havaiks kutsuvad. Ilus loodus oli seal tõepoolest, aga rannabangalote asemel oli sel kohal pakkuda ainult Laulasmaa pioneerilaagrit meenutavat puitarhitektuuri; lõbusate rannapidude asemel mängiti õhtul võrkpalli ning rummipõhiste maitsvate kokteilide asemel oli võtta ikka ja jälle ainult viina ja õlut. Ei virise, seegi maitses hästi.

Reede, 18. juuli

On reisi viimane päev, et mitte kasutada sõnu „viimased neli tundi“. Vahepeal on kirjutamisse tekkinud väike paus. Ühelt poolt tähendasid need viimased päevad meile vaikset idarindelt tagasitõmbumist, kus olulisemad lahingud olid juba peetud ning midagi monumenti ja massilist ordenitejagamist väärivat polnud enam ette näha. Aga teisalt, eks eesti keel on ka juba ununema hakanud, ja ega see kirjutamine ei lähegi enam nii libedalt.
Päev, kus kirjutamine pooleli jäi, oli reisi kõige lühem päev. Ja asi polnud üldse ajavööndites ega päikese liikumises kinni – lihtsalt hommikulauas leidis Ott oma kotist pooliku Vana Tallinna. Peale seda leidsime baariletist maitsvad ja tervislikud 9-kraadised siidrid. Noh, ja siis oligi äkitsi õhtu käes ja meie avastasime end Irkutskist. Õigemini, Irkutsk avastas oma kesklinnast salga habetunud ja jääknähtudega turiste, kes ronisid maha suruõhul liikuvast veesõidukist, parkisid kõhu Vene rahvustoitu pizzat täis ja suundusid magama. Mingil põhjusel olin mina ainuke, keda kiskus linna võõras viljapõllus tallama, aga minu nuttu ja hala ei võetud kuulda. Pidin leppima rõdul turnimise ning Taaveti kaamerasse trammi esiosa keevitavate töömeeste jäädvustamisega.
Neljapäeva veetsime Irkutskis klassikaliste turistide kombel. Sveni ja Taaveti mure shoppamise osas oli niivõrd suur, et neilt langesid vähem kui tunniga kõik juuksed peast, meie ülejäänud kolm olime kõvema närviga. Tegime lihtsalt Irkutski plaadimüüjatele meeldejääva päeva ja ostsime kambapeale kaasa nii palju kalamarja, et kohaliku kalaameti direktori võttis kohe pead vangutama.
Viimase õhtu tähistamiseks jäime palju õlut ja viina segamini- see tundus rohkem vana harjumuse, mitte mingi erilise asjana. Isegi Malõsh võttis hallide silmadega paar lähmakat ja jäi viie minutiga kolm aastat vanemaks. Äärelinna grillrestoranis, milles tähistamine aset leidis, oli viin üldse populaarne jook. Näiteks sisenesid käsikäes noormees ja neiu, istusid kahesesse lauda, tellisid pudeli viina ning jõid selle malbelt üksteisele silma naeratades ära. Sama valiku tegid kaks prouat, kelle ekvivalendid Eestis telliksid kaks teed ja kreemikoogid. Kogu koha peale õnnestus tuvastada üldse kaks lauda, mida ei ehtinud viinapudel – neist ühes kõrgus viskipudel ja teises olid lihtsalt imelikud inimesed.
Viimaselgi Venemaa hommikul ei olnud pohmelli, seda isegi vaatamata faktile, et eelmise õhtu lõpetasime vahuveinidega mängides. Ainult Taavi suhtes tekkis kahtlus, et mees on napsid suust mööda turjale valanud, sest tal valutas selg, mitte pea.
Päev on möödunud nagu lennates. Võibolla seepärast, et päev sisuliselt lendamisest koosneski, aga võibolla hoopis sellepärast, et Irkutski ja Sherementjevo lennuvaksalites on nii tore ja põnev, kiirtoit on maitsev ja asjaajamine sujub ladusalt. Päeva tulemusena tuleb tunnistada, et Estonian Air on mõnusam lennuliin kui Aeroflot. Maitseasi muidugi, mõnele ju meeldib, kui lennukiukse vahelt väljub sisinal aerujuga, pakutav kanaliha, kartul ja salat on täpselt ühte värvi ning ka ühe maitsega ning lennukisse sisenedes kimub keegi õliste pükstega mees (ilmselt mehhaanik) närviliselt suitsu, ise murelikult vasakpoolselt ratast piideldes.
Praegu on koduni 60 minutit. Võibolla on veel vara reisist järeldusi teha, aga kärsitu inimesena proovin seda ikkagi. Esiteks, õhusõit on ajavõit, eriti kui seda võrrelda läbi Venemaa rongiga sõitmisega. Teiseks, öeldagu mida tahes, Venemaad ei juhi mitte Riigiduuma, Putin ega oligarhid, vaid viinakurat ise. Ja kolmandaks, paremat pole kuskil maal, kui suisel ajal sellel maal, kus sa parajasti asud, olgu see siis Saare-, Vene-, Prantsus- või Lollidemaa.

Peale nädalavahetust, mis oleks peaaegu untsu läinud (aga ei läinud)

2004-07-15T17:01:00.000+03:00

Kui ärkan, jalgadel on pori
Mu kasimatus süüdi selles pole
Vist jälle serenaadi keset ööd
Su akna juures laulnud olen

Pidžaama taskust rinnahoidja
Avastan, kui kohvi joon
Segan suhkru tassi ära
Mõtlen – kummalised lood

Peale head seksi

2004-07-15T16:59:00.000+03:00

Võtta üks osa sind
Ning teine mind
Segada
Väristada
Pigistada
Sõtkuda
Nautida. Kuumalt.

Halva tujuga ja kuidagi kurjana maailma peale

2004-07-15T16:58:00.000+03:00

Oleme siia täna kogunenud
Et olla tavalised, pointita
Unustame ükshaaval võõrkeeled
Harjutame Edgari valimist
Vahetame plaadikogu „Meie Mehe“ kasseti vastu
Laseme ringi käia tätoveeringute kustukummil
Vahetame teleri suurema vastu
Ostame Peugeot’d (Eesti enimmüüdud mark)
Harjutame sõnapaari „okei siis“
Rõkkame karaoket
Teeme pidulikult grupipildi
Ja riputame reit-punkt-ee-eesse
Selles pole midagi halba
Ega head

Peale peolt sigalakku täis asendis koju jõudmist

2004-07-15T16:56:00.000+03:00

Mis on elu mõte?

Nikkuda ja naerda

Ühe peo ajal Viljandi järve ääres, kõrval sõber

2004-07-15T16:55:00.000+03:00

Siin järve ääres mind ei ole olnud
Neis voogudes ma küll ei ujunud
See tantsiv tüüp seal mina polnud
Ja vaata, pidu seal ei sujunud

Seal joogid kõik vist olid maitsetud
Lauldud palad polnud minu omad
Ja tundus, miski vastu olen kaitsetu
Kus enne olid punktid, nüüd on komad

Peale ühte naljakat sünnipäeva nädala keskel

2004-07-15T16:54:00.000+03:00

Muusika mängib
Ja sa oled ilus
Kiigutad-liigutad end

Mullid pokaalis
Mul heameel on äkki
Et mina ei ole su vend

Kell on pool üks
Veel väsimus kaugel
Pähe on trüginud Mõte

Varsti vist suudleme
Sellega, loodan,
Tänane õhtu ei lõpe

Peale Eesti peale mõtlemist

2004-07-15T16:52:00.000+03:00

Ära nuta minu pärast, Argentiina
Sloveenia kord on praegu
Türgi, pane pintsel käest
Tai lubas plangu värvida

Mu koolikotti ära tassi, Poola
Belgia töö on see
Jäta rahule mu hing, Tansaania
See on müüdud Rootsi

Peale seda, kui üks suhe hakkas kraavi minema

2004-07-15T16:50:00.000+03:00

Su posteri sean vastumeelselt seinale
kui saabub seitsmes päev.
Pean hakkama sind jälle kummardama
Su nimeline kirik asub Lasnamäel
Su pildiga ikooni pühakojast näppan
ja vale varjamiseks vasetan
Ning viiruk lõhnab justkui pilkamisi,
kui altarile hingepori asetan.
Ma mõtlen sinu usku igaveseks jään
Et meie vahel alatine seotus
Seejuures päris täpselt veel ei tea
On see nüüd tõotus või on teotus

Peale jaanipäeval delfist uudiste lugemist

2004-07-15T16:48:00.000+03:00

EESTLASEKS JÄÄN

Ma olen lihtne eesti mees
Siin keset põlde, metsi
Kardula ja nisu maikuus panen maha

Kuudis Pauka on, ja
Aias abistamas naine
Paukat patsutan, ja naisele ma vahel panen taha

Söön muidu lihtsalt
Vahel siiski püssi toon
Ja toidulauale saan hirve, pôdra

Kui püha käes
Joon ennast maani täis
Löön kulmu vahvalt rulli hüval sôbral

See tuli ise, ilma erilise põhjuseta

2004-07-15T16:46:00.000+03:00

Plinn! basskitarril katkeb keel
Ma olen ära armunud
Kokk lisab salatile vürtsi
Ära olen armunud
Ma ootan fooris rohelist
Ja olen ära armunud
Ka basskitarri paranduses
Olen ära armunud
Pilv katab hetkeks päikese
Tean ikka, olen armunud
Mull’ trolliaknast lehvitad
Ma aina rohkem armunud
Kui rahe öösel trummeldab
Kindlalt olen armunud
See kõik on kokku muinasjutt
Millega ma harjunud

Peale elu üle järele mõtlemist

2004-07-15T16:44:00.000+03:00

Enne roomama õpi,
alles siis saad lendu tõusta,
madu teadis.

Hoopis vähem filosoofiliselt
juba väikse poisina end vares
lendu seadis.